AJAKIRJANDUS ON viimasel ajal küllastunud arvamustest haldusreformi kohta. Juttu on nii valdade õnnestunud liitumisest kui ka tugevast vastuseisust liitumisele kuni kohtuskäimiseni välja. On räägitud külade soovist minna teise valla koosseisu ja valdade soovist ühineda teise maakonna vallaga. Segane on riigireformi osa: kas ja kuidas lüüakse hingekella maakondadele?
Miks toota Viljandimaal mahelambaliha?
Nii liitumiste kui mitteliitumiste, nii 5000 elanikuga kui napilt väiksemate valdade korral peaks maaelu säilima ja tagama oma riigile peamiselt omatoodetud toiduained. Omatoodetud toit on riigile tähtis julgeolekuküsimus. Rahva tervisele mõeldes peaks seejuures ülekaalus olema mahetoit. Paraku on see tähtis teema ajakirjanduses justkui unustatud.
Jana Rammulüüs kaitses tänavu Eesti maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudis bakalaureusetöö teemal «Lamba ja kitse maheliha tootmise perspektiivid Eestis». Seega mahetootmist siiski uuritakse. Nimetatud töö tulemusi on kasutatud ka käesolevas artiklis.
MAHETOOTMINE ON teatud vastasseisus põllumajanduse tootmise intensiivistamisega, mis algas Euroopa riikides Teise maailmasõja järel. Kasvav põllumajandussaaduste vajadus tingis mineraalväetiste suurema kasutuse, millele lisandus mürgiste taimekaitsevahendite laialdane kasutamine.
Põllul kasutatud taimekaitsevahendite mürkained on läbinud osalt toidu kaudu inimkeha, osa on vihmavee ja jõgede kaudu aastatega jõudnud ookeanikaladeni. Tänavune värske näide Eestis on mesilasperede hukkumine keelatud taimekaitsevahendite kasutamise tõttu.
Vastukaaluks olekski mahetootmine, mis algaks põllu- ja rohumaadelt ning kanduks edasi loomakasvatusse.
Ligi poolsada aastakümmet tagasi leidus Euroopas ja muidugi ka Eestis selliseid inimesi, kes hakkasid seisma toidu puhtuse eest ning rakendama toiduainete tervislikumat tootmisviisi. Uue idee toetajad asutasid aastal 1989 Eesti biodünaamika ühingu. Tänavu on täitunud 40 aastat Eesti esimese mahepõllumajanduse seaduse väljaandmisest ja 30 aastat Eesti esimese mahepõllumajanduse arengukava koostamisest.
Mahetoodanguteemalisi uurimusi on teinud ka maaeluministeerium. Eestis meeldivalt kõlava sõna «mahe» analoogina võivad Euroopa ja maailma eri riikides olla kasutusel sõnad «bioloogiline», «looduslik», «orgaaniline» või «ökoloogiline».
Statistikaväljaannetes ja ülal nimetatud uuringus on nii lamba- kui ka kitseliha käsitletud enamasti koos. Arvamusartiklis vaatlen ainult lambaliha kui lammaste põhitoodangut.
MIKS KIRJUTADA lambaliha tootmisest Viljandimaal ja miks avaldada arvamust just Sakalas, vajab ilmselt selgitust. Põhjusi jätkub.
Viljandimaa on maheloomakasvatusettevõtete arvukuselt Eesti maakondade esiviisikus. Samal ajal asub see Eesti keskel. Seega võiksid kõik soovitused, mis sobivad sellele piirkonnale, sobida väikeste muudatustega ka teistele.
Tuleb lisada, et ühtlasi aitavad lambad vältida rohealade võsastumist ja seega hooldada rohumaid. Viljandist saame tuua konkreetse näite. Samuti on oluline, et lambaid saab kasvatada ka põllumajandusmaadel, mis oma kuju, reljeefi, kivisuse või väikese pindala tõttu ei sobi põllukultuuridele.
Lammaste võimet võsa tõrjuda ja põllumajandusmaastikku kujundada on seni vähe kasutatud. Seepärast tuleks seda senisest märksa rohkem tutvustada.
MAHELAMBALIHA tootmise juures on muidugi ka raskusi. Esimene neist on võrreldes tavatootmisega madalam tootlikkus. Et mahetootmine välistab insektitsiidide kasutamise, võib mahelammastel ja teistel mahetootmisel olevatel kariloomadel esineda rohkem parasiite.
Eraldi probleemiks võime pidada maaeluministeeriumi varasemas uurimuses nimetatud asjaolu, et nõuetele vastavaid lammaste väiketapamaju on vähe. Samas on vähe võimalusi lambaliha säilitada.
Teatud raskuseks võime nimetada ka lambaliha niinimetatud kasukamaitset. See rahvakeelne väljend on tulnud lambalihale omasest erilisest lõhnast ja maitsest.
SUURIM TAKISTUS Eestis mahelambaliha tootmise juures on aga üha kasvav lambaliha import. Aastal 2014 imporditi lamba- ja kitseliha kokku 188 558 kilogrammi, mullu juba 317 514 kilogrammi. Järelikult oli impordi kasv paari aastaga ligi 130 tonni liha. Kuidas järgida soovitust «Tarbi kodumaist!», kui hinnavahe on importliha kasuks?
Siit tulebki oht, et lambalihatootjad ei tunne toodangu suurendamise vastu huvi. Pigem kaalutakse tootmise lõpetamist riigi vähese toetuse tõttu.
Teine suur takistus tuleneb mahetootmise nõudest, et lambaid peetaks suvel karjamaal. Paraku ohustavad neid seal kiskjad. Kui seni on need olnud peamiselt hundid ja ilvesed, siis uueks ohuks on kujunenud šaakalid. Siinkohal saab näitena tuua mullu 11. novembril Postimehes ilmunud artikli «Šaakalid murravad üha enam lambaid». Selles ütleb Pärnumaa lambakasvataja Urmas Aava: «Kui hunt või ilves murrab lamba, saab loomakasvataja hüvitist, kui šaakal murrab lamba, ei saa ta midagi.»
Impordi ja kiskjate ohu vähendamine on võimalik ainult ministeeriumide ühise pingutuse tulemusena. Nimetame siinkohal maaeluministeeriumi, keskkonnaministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi. Kõigil tuleb mõista, et mahelambaliha tootmine on kulukam ning niisuguse liha hind on kõrgem kui tavalisel moel toodetud lambaliha hind, odavast importlihast rääkimata.
Seega: riikliku toetuseta ei suuda lambakasvatajad toiduturul edasi võistelda. Seda kinnitasid mahelambaliha tootjate vastused uurimuse küsimusele: «Milline on teie arvamus mahetoodangu riikliku toetamise vajaduse kohta?» Üksmeelne vastus oli, et toetused on väga vajalikud.
Miks peaksime tootma mahelambaliha ja ootama, et riik seda toetaks?
Kõigepealt ajalooline taust: lambalihal on olnud aastasadu kindel koht eestlase toidulaual. Üldtuntud on riisist ja lambalihast tehtav pilaff, mida vahepeal kutsuti venepäraselt ploviks. See roog võiks olla just mahelihast, mida saadakse seni ja ka tulevikus enamasti väiketootjatelt.
Teiseks on maheliha tervislik. Kolmandaks võimaldab mahelambaliha tootmine kasutada sellist põllumajandusmaad, mis teatud omaduste tõttu ei sobi põllukultuuridele. Neljandaks: toetatud lambakasvatus võib olla tegevusala, mis aitab luua ja hoida töökohti maal ning säilitada maaelu. Viiendaks võib mahelambaliha tootmine olla suurtootmise kõrvalharu. Kuuendaks saame vähendada sisuliselt kahjulikku lambaliha importi. Seitsmendaks saame kasutada lammaste võimet hoida rohumaid võsastumast ja mitte ainult maapiirkonnas, vaid ka linnades.