Meie rahvuslik enesepettus

Katrin Johanson Foto: Elmo Riig / Sakala

HILJUTI toodi avalikkuse ette kaks uuringut. Üks neist, OECD raport, nentis, et eestlased töötavad ööpäevas märksa rohkem kui Euroopas keskmiselt kombeks. Teine, statistikaameti uuring, vaatles tööviljakust.

Ehkki arvud näitavad, et mõlemas valdkonnas on viimastel aastatel olnud positiivseid nihkeid, võib osa neist panna majanduslanguse arvele. Esimese puhul mõjutab statistikat see, et paljud on töö sootuks kaotanud, teise puhul tuleb mängu asjaolu, et ülesanded on jaotatud senisest väiksema arvu inimeste vahel.

Kas viimati mainitu tähendab eesti töötajate ülekoormamist või oleks pidanud sinnapoole liikuma juba headel aegadel? Mõtlema paneb, et Eurostati andmetel on eestlaste tööviljakus küll 1995. aastast peale kasvanud peaaegu kahekordseks, ent Euroopa keskmisest jääme ometi tublisti maha.  

Et Rumeenia ja Bulgaaria ning väiksema vahega ka Läti ja Leedu asuvad meist selles arvestuses veel tagapool, pole hea lohutus. Isegi Kreekas, mida riigieelarve tasakaalu nimel ponnistanud eestlased põlastama kipuvad, on tööviljakus meie omast parem — pidagu me seda pealegi süüdimatuks siestamaaks, Vahemere-äärse mañana-mõtteviisi esindajaks.

Kui Kreeka esitatud andmed leitaksegi olevat ebausaldusväärsed (raportis on need märgitud kui esialgsed), tekib ikkagi küsimus, miks meie palju kiidetud rühmamine nii ebaefektiivne on.

TELESERIAALI «Kontor» ühe osa teema on tööeetika. Jättes kõrvale kõlava mõiste «kõlblus» ja kantseliitliku termini «inimressurss», võib selle kokku võtta rahvatarkusega: inimene on nii laisk, kui tal lastakse olla.

Paratamatusega, et mugavus — mõnel rohkem, mõnel vähem — püsib meil veres, on leppinud isegi töökultust viljelevad eduteoreetikud. Laiskus ongi ju olnud inimkonna arengu käivitaja. Soov vähem vaeva näha on ajendanud meid otsima paremaid tööriistu, otstarbekamaid lahendusi, tulemusrikkamaid meetodeid.

Enesekatkestamine tundub õigusega mõistusevastane. Ka teoreetikud on jõudnud järeldusele, et efektiivseks töötajaks võib pidada sedagi, kes kasutab oma potentsiaalist 65 protsenti. Niisugune määratlus on mõistagi vaieldav, sest inimese võimekust on raske hinnata.

Väidetavasti kasutame oma ajust niikuinii kõige enam vaid 10 protsenti. Ehkki selle üle alles vaieldakse, näitab juba ainuüksi teemapüstitus, kui vähe me ennast tunneme. Küsimus, kui palju sa endast täna tööl andsid, muutub niisiis retooriliseks, küll aga saab küsida, kui otstarbekalt sa oma ajaga ümber käisid.

Tõsi, inimesed jagunevad laias laastus kaheks: nendeks, kes töötavad pidevalt ühtlases tempos, ning nendeks, kes teevad seda puhangute kaupa. Sageli jõuavad mõlema stiili esindajad kindla perioodi jooksul ühepalju ära teha.

Siin aga peitubki konks: kui paljuga suudaks viimati kirjeldatud inimtüüp toime tulla siis, kui ta vahepeal ei molutaks?

Kas aja maha võtmine on loomusunniline patareide laadimine või lihtsalt jultumus ja mugavus? Või hoopiski motivatsioonipuudus? Töötajal tekib ju omakorda küsimus, kuidas kajastub tema palgas see, et ta jõuab end pidevalt rakkes hoides teha kolleegidest rohkem. Järeldus teda enamasti ei rahulda, sestap joobki ta järjekordse tassi kohvi või uitab oma lõbuks internetiavarustes.

Eelnimetatud seriaalis pidid töötajad vastama firma personaliosakonna saadetud ankeedis küsimusele, kas pool tundi veeautomaadi juures lobisemist tähendab tööandja tagant varastamist: ettevõte jääb ju selle aja jooksul ilma potentsiaalsest tulust. Muidugi päädis komöödias asi sekundite lugemisega. Oma laitmatu maine eest hoolitsev pugeja sai hakkama koguni võimatuks peetava avasilmi aevastamisega — ikka selleks, et pilk püsiks arvutiekraanil.

VAEVALT et keegi ootab meilt samasugust tööalast pühendumist, ent rehepaplik mõisa köie lohistamise mõtteviis on siiski visa kaduma nii eraettevõtetes, kus omanike ringi lahutab alluvatest hulk astmeid, kui ka asutustes, kus tööandja on riik. Nimetatud mõttelaadi all ei pea ma silmas üksikjuhtumeid, kus lõunatund venib ettenähtust pikemaks või tööprinteriga trükitakse välja viis lehte lapse bioloogiareferaati.

Vastuvõetamatu on see, kui nii käitutakse süstemaatiliselt.

Pisut johtub kirjeldatud hoiak asjaolust, et palgalise rolliga kaasneb pahatihti ka veidi moonakamentaliteeti.

Teine põhjus on see, et firma hea käekäik ei peegeldu palgasaajate arvates nende eluolus. Nad tunnevad end alamakstuna või muud moodi vähe hinnatuna ja teevad puudujäägi tasa leige töösse suhtumisega. Ei saa jätta kõrvale võimalust, et nende töötingimused ja -vahendid on kesised: labidamees ei saa võistelda ekskavaatorijuhiga.

Mängu võib tulla ka südametunnistuse järgi tasaarveldamine, kui töötaja on näiteks teinud omaenda telefoniga pikki ametikõnesid või autoga töösõite. Kõige küünilisemal juhul kasutavad tööaja kuritarvitajad ära oma kolleege, kes peavad korvama nende tegemata jätmised. Muidugi saab siis sekkuda asutuse juhtkond.

Küllap leiab enamik inimesi oma töölepingut või ametijuhendit üle lugedes, et on mõne punkti vastu eksinud. Põhjus on lihtne: vältimaks üldist kaost, on neisse dokumentidesse keelde, käske ja nõudeid sisse kirjutatud üksikasjalikumalt, kui tööandja tegelikult eeldab. Näiteks keelas ühes koolis ametijuhend õpetajal tunni ajal istet võtta, et pedagoog säilitaks autoriteetse kõrgema positsiooni ka füüsiliselt.

Arvatavasti oli jabur pseudokeeld sattunud paberile pooljuhuslikult ning keegi sellest kinnipidamist ei kontrollinud. Ometi oli juhtkond end kindlustanud olukorra vastu, mis võib tekkida siis, kui lapsevanemad hakkavad mõnele õpetajale ette heitma, et too losutab arvuti  taga, kuna lapsed teevad tunnist tundi «iseseisvat tööd».

Tegelikult toimivad asutused enamasti mõistlikkuse põhimõttel ja neis kehtivad hoopis kirjutamata reeglid. Tark juht teab, millistel puhkudel pigistada kinni oma silm ja millistel alluva hapnik. Tasakaal inimliku töökeskkonna ja kõrge töömoraali vahel pole pelgalt populaarfilosoofia, vaid ka majandusliku edukuse küsimus.

KUI vaadata tööviljakuse pingerida riigiti, torkab silma, et see on võrdelises suhtes inimeste elukvaliteediga.

Okupatsiooni lõpust peale on Eestis palgad olnud märkimisväärselt madalamad kui arenenud Euroopa riikides. Hindade vahe pole nii silmatorkav olnud. Oleme leppinud suure elukallidusega osalt rahvuslikust uhkusest, nähes selles vabaduse hinda, paratamatut etappi teel vaba turumajandusega heaoluühiskonna poole.

Meil on aidanud sellega toime tulla ka soov kuuluda kalliteks riikideks peetavate Põhjamaade hulka. Konjunktuuriinstituudi prognoosid näitavad, et tõenäoliselt jääb Eesti kalliks maaks ka edaspidi.

Kui viisteist aastat tagasi võisid paljud kodanikud leppida, et peavad tooma rikka riigi nimel ohvreid, siis majandusraskused on teritanud nende pilku nii vahepealse ühiskondliku kihistumise kui teiste riikide elatustaseme suhtes.

Ma ei kuulu nende hulka, kelle nostalgilistes meenutustes nõukogude ajal klassivahesid ei olnud. Nomenklatuuri esindaja või jõuka majandi juhtivtöötaja elu ei andnud toonagi võrrelda haritlase või lihttöölise omaga, aga praegu on ühiskonna edukaimate ja heidikute vahel laiutav kuristik silmatorkavam.

Eesti on teinud ära üleminekuaja pakilisima töö, seadusloome. Majanduslangusejärgne ettevaatlikkus ja uue tõusu lootusrikkus on loonud ühiskonnas omamoodi tasakaalu. Tundub, et töösuhete ja palkade paika loksumiseks on aeg küps. Kindlasti kaasneb sellega ka tööviljakuse paranemine. Alustada võime aga sellest, et loobume enesepetliku paatosega kinnitamast, et eestlased on töömurdjad: tulemused võivad jätta meist rumala mulje.