Teki alt pääsenud maa lõi elust kihama

Päike särab taevas ja paiseleht maa peal. Erinevalt teisest varasest ärkajast, sinilillest, kelle lehed püsivad rohelised terve talve, ilmuvad paiselehele nime andnud suured pärislehed alles pärast õitsemist. Foto: Hans Väre

Lõhnad! Kuude viisi on paks lumetekk ja krõbe külm kõiki looduse võrratuid aroome vangis hoidnud, kuid nüüd on talve võimul lõpp ja odöörid pääsevad valla.

Muidugi ei ole bukett veel nii uimastav, kui võiks tunda südasuvisel aasal, kus kuldtärniga noorukid linalakk-neidusid keerutavad ja lennutavad. Esimesed paiselehed on särava näo küll juba päikese poole pööranud ja sinililled teevad metsa all möödujatele silma, kuid ümbruskonda lõhnama panna nad ei suuda.

Lillede asemel levitavad praegu hõngu muud asjad: näiteks märg muld, mis üle hulga aja kevadvihmas vabalt hingama pääseb, ja männivaik, mille päikesekiired üles on sulatanud. Ometi võib neistki tunda kevadet täiel rinnal.

Loomad ja linnud on talve möödumisest juba ammu aru saanud. Rääkimata kõiksugu lülijalgsetest, kellest kuluga kaetud maapind lausa kihab.

Sügisel langenud lepalehed on kokku kleepunud ja nende siledal nahkjal pinnal teeb ämblik kiiruskatseid. Kribinal-krabinal sööstab ta edasi nagu reaktiivmootoriga auto mööda soolajärve põhja, kuni leiab väikese prao ja kaob sellesse kadestamisväärse osavusega. Kuidas küll suudab nii pisikene elukas nii kärmesti liikuda ja nii valju kribinat teha?

Rohelisel konnal varjumine nõnda hästi ei lähe. Minuga kohtudes on vaeseke vaevalt ruutmeetrises lombis ja seal ei ole kusagile peituda. Seetõttu pistab konn pea kuuseoksakese alla ja jääb lootma, et näha pole ka tema keha ega koibi. Nii et jaanalinnuefekt, mis jaanalindude endi puhul on paljas müüt, võib mõne teise liigi puhul vahel isegi tõeks osutuda.

Ristlev piiber

Navesti üleujutatud luha ääres kostab kusagilt kulu seest imepeenikest piiksumist. Ju on hiired unustanud, et tugev lumekatus, mis kakkude ja rebaste eest kaitset pakkus, on sulaveena kraavist alla voolanud ja nüüd oleks targem mokk maas hoida. Nende uhkest lumme kaevatud labürindist on järel vaid heinapebrevorste meenutavad varemed. Peagi kaovad needki nagu kogu aegade hiilgus.

Vette uppuva heinamaa servas on kodu leidnud veel üks näriline — kobras. Otsekui väike küüru vajunud vanainimene ukerdab ta üle võssa kasvanud teetammi, poeb lepa- ja kuusetihnikust läbi ning sukeldub vette. Selle aeglasevõitu sprindi jooksul ei praksata ükski oks, ei kosta väikseimatki sulpsu.

Tuul kohistab puulatvades, taamal põllul lõõritavad lõokesed terve taeva täis, kuid kopral oleks justkui heli välja lülitatud.

Sujuvalt nagu sulavõid lõikab piibri nina tumedat vett. Paar korda ületab ta tiiki ristipidi, siis ujub veidi pikuti ja teeb laia kaare. Hambus ei kanna ta midagi, muid asjatoimetusi ei paista kah olevat... Kas looma ristlemisel on üldse mingi eesmärk või teeb ta lihtsalt trenni, jääb selgusetuks. Ühel hetkel on kobras kadunud ja kui ta järgmise poole tunni jooksul kusagil pinnale tulebki, siis igatahes mitte selles tiigis.

Liblikad on õhus

Oluliselt laienenud või päris uusi veesilmi on igal pool nii palju, et kui praegu järveloendus korraldada, võiksime ehk soomlastelegi ära teha. Tundub, et igale järvekesele ei jätku isegi linde. Näiteks Viljandi—Imavere maantee ääres Navesti üleujutatud poldril suples esmaspäeva südapäeval kühmnokk-luik ihuüksi.

Ent leidub ka populaarsemaid kohti. Mõni kilomeeter allavoolu, Navesti küla silla juures olid suurvesised heinamaad samal ajal lindudest lausa valged.

Tooni andsid hõbe-, kala-, ja naerukajakad ning väikeluiged, kuid lähemalt vaadeldes võis märgata ka tõmmumaid tegelasi. Kanada ja valgepõsk-lagled, hallhaned, suur-laukhaned, sinikael-pardid ja ristpardid sulasid kokku suureks rammusaks linnusupiks. «Ja see pole veel kõik,» andsid aeg-ajalt taevast kostvad kaagatused märku lisajõudude saabumisest.

Õhuruumi jagub teistelegi tiivulistele — liblikaile. Nemad kuuluvad juba pigem suve- kui kevadekuulutajate hulka.

Tõsi küll, juulis ei tiiruta niitudel enam needsamad lapsu- ja koerliblikad ning väike-kärbtiivad, kes nüüd talve üle elanuna ringi laperdavad. Uus põlvkond on paakspuudele, nõgestele ja vaarikatele veel munemata. Aga seda, kas meie suvi tuleb rõõmus või kirju, teavadki kevadised liblikad paremini ennustada.