Äkki nad saavadki hakkama

Arved Breidaks Foto: Erakogu

MIDA teie ootate uuelt riigikogult? Seda küsiti parlamendi uue koosseisu avaistungi järel ja valitsuse ametisse seadmise puhul meedias paljudelt, kuid vastused jäid enamasti ebalevaks. Tänu sellele võib riigikogu 12. koosseis kujuneda üheks viimaste aegade edukamaks.

Esimest korda ei olnud riigikogu uue koosseisu töö algul ühiskonnas tunda suurt ootust. 1992. aastal oodati platsi puhtaks löömist, 1995. aastal loodeti, et Tiit Vähi lubatud sotsiaalne turumajandus, kompetentsus ja koostöö aitavad maa välja üüratust vaesusest ja kauboikapitalismist.

1999. aastal sooviti, et võimule ei tuleks Edgar Savisaar ning valitsused ei vahelduks nii kiiresti kui eelnenud neljal aastal. 2003. aastal oldi elevil, kuidas Res Publica Eesti poliitika moraalselt puhastab, 2007. aastal lasti end kinnisvarast nii leili ajada, et oodati järjest suuremaid ja suuremaid rikkusi ning igavest majanduskasvu, mida erakonnad olid valimiskampaania ajal heldelt lubanud.

Aga mida oodatakse riigikogult ja valitsuselt nüüd, aastal 2011?

Ootuste juured on talvises valimiskampaanias, mis oli sedapuhku üsna laialivalguv. Parteidel oli kõige kohta midagi öelda, kuid üht ja selget teemat välja ei koorunud. Et ükski erakond ei suutnud oma mängu teistele peale suruda, jäi suur vastandumine ära.

Ehk on just seepärast riigikogule ja valitsusele seatavad ootused mõnevõrra ähmasemad ning sõltuvad suuresti sellest, mida keegi parasjagu oluliseks peab. Ärimees ihkab maksude alandamist, töömees palgatõusu, töötu töökohta... Esiplaanil on majandusteemad ning ühiskonna eri kihtidel on erinevad soovid.

Riigikogule ja valitsusele annab see suurema tegevusvabaduse, sest kui sinult eriti midagi ei oodata, on raske kellegi lootusi petta.

Parlamenti ei kammitse populismikampaania nagu 2003. aastal, kui uued poliitikud katsusid üksteise võidu loobuda ametiautodest ja tegid muid rumalusi, et iga hinna eest tõestada lubatud uue poliitika olemasolu.

Valimiskampaania ajal liiga kuumaks köetud ootused said valimiste võitjale hiljem saatuslikuks ning uus poliitika lõppes kiiremini, kui arvata osati.

Tänavu valitud riigikogul on niisiis tõesti võimalik alustada puhtalt lehelt, nagu lausus esinduskogu avaistungil president Toomas Hendrik Ilves. Iseasi, kas parlament soovib, oskab ja viitsib seda teha.

Oht anduda mugavale äraolemisele on ääretult suur. Seda toetab ka üldine foon: majandus kasvab taas, tööpuudus hakkab tasapisi vähenema, maksutulu suureneb. Probleeme (tööpuudus ja inflatsioon) on, kuid need ei ole põhjapanevad, vaid peaksid mõne aja jooksul järele andma.

Sellises olukorras nõuab uute sihtide seadmine ning veel enam nende saavutamine suurt pingutust. Hoopis lihtsam on käia sissetallatud rada: jätta riigivõimu initsiatiiv valitsusele ning kannatada ära kummitemplivõrdlus. Arvestades, et riigikogu juhatuses põhimõttelisi muudatusi ei tehtud, on see üsna tõenäoline käitumisviis.

Kui juhtub siiski, et riigikogu soovib haarata suurema initsiatiivi, tuleb tal seista silmitsi ohuga kaotada suunataju, sest mingit selget ootust ühiskonnal parlamendi suhtes ju pole. See võib põhjustada tulutut rapsimist — soovi haarata korraga kõike, ilma et kokkuvõttes suudetaks midagi korda saata.

PARLAMENDI roll on Eesti ühiskonnas kahtlemata muutunud. Riigikogu ei ole enam seaduste konveier nagu enne Euroopa Liiduga ühinemist, mil hulk õigusakte tuli ühisruumi õigusega kooskõlastada. Eesti on seadusandluse poolest täiskasvanud — ehkki mitte valmis — ning seadusloome osa parlamendi töös on vähenenud. See tähendab, et aega on palju.

Muidugi täidetakse seda suhete tihendamise tähe all niinimetatud parlamenditurismiga, kuid mitte ainult. Riigikogu eelmise koosseisu ajal elustati «riiklikult tähtsal teemal peetavad debatid» ning seda teed tuleb astuda ka esindajatekogu uuel koosseisul.

Riigikogu ei ole pelgalt seadusi andev institutsioon, vaid ka foorum, kus käsitletakse Eestile ning aja edenedes üha enam ka Euroopale olulisi teemasid. Parlamendis ristuvatest ideedest peaksid poliitikud sõeluma välja teabe, mida saab kasutada Eesti elu mitmesuguste tahkude arendamiseks.

Peaminister Andrus Ansipi eelmisele valitsusele on ette heidetud autoritaarsust ja diskussiooni lämmatamist. Seda enam peab parlament olema koht, kus arutatakse meie ees seisvaid valikuid.

Mainigem või eurotsooni kriisihaldusmehhanismis ESM osalemist: see on tekitanud vaidlusi küll Saksamaal ja Soomes, kuid mitte Eestis. Küsimus pole niivõrd selles, kas panustada euro stabiilsusse, kui selles, mis tingimustel meie raha hiljem kasutatakse.

Ma ei hakkagi rääkima energeetikast ja hariduskorraldusest — valdkondadest, kus otsustele peavad eelnema arutelud, mitte vastupidi.

NEED ja paljud teised valikud tuleb riigikogus rahulikult läbi arutada ja selgitada inimestele, miks on tarvis otsustada just nii ning mitte teisiti. Kiiret ei ole kuhugi. Kui tööd alustanud parlament suudab selle saavutada, saab temast kahe kümnendi parim koosseis.