Sööme sõnu. Suu magusaks ja tuju heaks

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks

Nagu te olete ilmselt aru saanud, pole ma suurem asi magusasõber. Maitseelamusi pakuvad mulle ikka pigem õlu ja liha, mille abil talveks vajalikke lisakilosid kogun. Aga pägalikuna tahtsin ikka teinekord maiustada. Kasvav organism ja nii. Noh, teate küll, koogelmoogel, suhkrusai, kondenspiim ja muud sellised rõõmud.

Vahel harva sai torti ka. Võrreldes tänapäevaga oli nende kondiitritoodete valik poelettidel muidugi pehmelt öeldes kesine. Mäletan mingit pruuni jõledust, millele olid mitme paki või ja toiduvärvide abil jõhkrad roosid peale voolitud. Ainult sellele mõtlemisest hakkab praegu kõhus keerama. Võeh!

Aga müügil olid veel ka sefiiritordid. Vaat need mulle meeldisid! Õnneks oli isal nii palju oidu, et kui ta naistepäeval või mõne palgapäevaga kaasneva lõbusa istumise järel nelkide ja kohtlase naeratusega koduuksele ilmus, rippus tal näpu otsas just see valge vahune mütsike.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles