Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/24/7024169t1h7af6.jpg)
Minu magistriprogramm nägi muu hulgas ette uurimust mis tahes maailma otsas asuvast arenguriigist. Valik langes sel kevadel Peruule – Lõuna-Ameerika suuruselt neljandale riigile, mida me siinpool maakera peame endiselt «kolmandaks maailmaks», arengust maas olevaks territooriumiks.
Tegelikkus on paljuski teistsugune. Minu esimene isiklik kokkupuude selle «arenguriigiga» oli Miraflores – rikas linnaosa kümnemiljonilise elanikkonnaga pealinnas Limas. Seal avanenud vaatepilt meenutas pigem Silicon Valleyt: Kalipsos kohalikud surfasid rannas või tegid pargis joogat, kõik oli kõrge, betoonist ja klaasist ning hinnatase oli vaat et kallim kui Eestis.