Sisukord
Arvamus
Postimees

Mis on Eesti mõistes kohalik toit?

2 min lugemist
Sirje Potisepp FOTO: Toomas Huik / Postimees

INIMESED HUVITUVAD üha enam oma toidu päritolust ning see on hoogustanud niinimetatud kohaliku toidu liikumist arenenud riikides. Ka eestlased eelistavad kodumaal valmistatud tooteid. Toiduliidu viimatise uuringu põhjal saab öelda, et rohkem kui pooled vastanud pidasid oluliseks tarbida just eestimaist toodangut.

Suure uhkusega saan öelda, et meie tooraine ongi kvaliteetne ja maailmatasemel, kuid paratamatult alati kohalikust toodangust inimeste toitmiseks ei piisa. Isegi sellised suurriigid nagu USA, Hiina ja Jaapan peavad puudujääva toidukoguse teistest riikidest importima.

EESTI PINDALA VÄIKSUST silmas pidades tekib aga tihti küsimus: mis siis ikkagi on kohalik? Kas üksnes Eesti piiridest pärit toit või ka see kõhutäis, mis kasvas meie piirist paarikümne kilomeetri kaugusel Lätis, kuid millest on maitsva lõppsaaduse meie maitse-eelistusi silmas pidades valmistanud kodumaa töökäed? Kas paarsada kilomeetrit eemal kasvanud looma liha on vähem kvaliteetne ja maitsev? Mille poolest erineb Valgas kasvanud tomat mõnikümmend meetrit üle piiri kasvanud punapõsksest köögiviljast?

Kui me räägime hommikusöögiks söödavatest õuntest, kohvist ja apelsinimahlast, ei asu keegi kahtlema nende toodete tervislikkuses ega püüa arvutada kilomeetreid, mis neil tuli meie toidulauale jõudmiseks läbida. Kui aga räägime näiteks lihast, mille tooraine on tihti vähem kui tunni kauguselt meie toredate lõunanaabrite juurest siia jõudnud, et kohalikud töömesilased sellest maitsva vorsti või šašlõki saaksid valmistada, siis puhkeb ühtäkki kirglik diskussioon.

KUJUTAGE ETTE kauget Austraaliat, mis on oma pindalalt peaaegu sama suur kui Euroopa. Austraalias peab riigi kirdeosas kasvanud banaan reisima ligi 3000 kilomeetrit, enne kui jõuab riigi kaguosas asuva Tasmaania saare elanike toidulauale. Suure lombi taga on aga tehtud arvutused, mis näitavad, et keskmiselt rändab toit ühest riigi otsast teise, tootjalt inimese toidulauale 2500 kilomeetrit.

Kui nüüd endid sellistesse mastaapidesse sättida, oleks ka Hispaanias kasvanud ja kasvatatud toit meie jaoks justkui kohalik.

Maailmas on püütud kehtestada erinevaid mõõtmeid kohaliku toidu defineerimiseks, kuid päris ühtsele arusaamale pole keegi jõudnud. Mina teen ettepaneku usaldada Eesti toidutööstusi, kes pakuvad kohalikele tarbijatele alati parimat kvaliteeti. Seda isegi siis, kui tooraine pärineb naaberriigist. Kvaliteedis allahindlusi ei tehta ning iga eestlane saab nautida vaid parimat.

TOIDUAINETÖÖSTUSTES töötavad meie naabrid, laste koolikaaslaste vanemad, sõbrad, emad, isad, vennad ja õed, kes hoolitsevad eestlaste endi maitse-eelistusi ja traditsioone silmas pidades meie kõhutäie eest. Hoiavad üleval toidutööstusi ja hoolitsevad selle eest, et meil oleks süüa kohalikku toitu.

Seepärast kutsun teid, armsad Eesti inimesed, otsima poest sinimustvalge märgiga tooteid. Rahvusvärvidest koosnev märk aitab eristada Eestis valmistatud tooted importtoodetest ning on kindel kvaliteedimärk, mille taga seisavad tuhanded kohalikud töökäed.

Seotud lood
12.08.2020 13.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto