Kui võtta ühe sõnaga kokku, milline tunne valdas mind 10. aprillil kolme koori ühiskontserdil, siis see oli rõõm — rõõm suurepärastest Viljandi muusikakollektiividest, rõõm innukalt laulvatest noortest, rõõm sisukast repertuaarist.
Arvustus: Rõõm Viljandi kooridest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontserdi algus oli efektne: Mihkel Lüdigi «Koidu» algusfraasid kõlasid kolme koori esituses kaanoni vormis. See üllatav leid (kuuldavasti Jana Perensi idee) andis ammu kuuldud laulule uue värvingu.
Mulle meeldisid ka Viljandimaa kammerkoori (dirigent Toomas Voll) esitatud Veljo Tormise rahvalauluseaded «Ingerimaa õhtutest». «Ringmängulaulus» oli leitud hea kõlaline tasakaal ostinaatse tausta (mehed) ja meloodia (naised) vahel. Ka tantsuline «Röntyska III» oli kaasakiskuv.
Laulus «Vägisi mehele» tsüklist «Vepsa rajad» kerkis väljendusrikkalt esile ema ja tütre kahekõne. Eriti ilmekalt kõlas sopranipartii.
Aarne Vahuri seatud rahvalaulus «Õhtu ilu» jäi meesrühm kõlaliselt nõrgaks ning ka mõnel pool mujal oleks tahtnud kuulda nende hääles sügavamat tämbrit.
Maarika Reimandi juhatatav Viljandi muusikakooli neidudekoor tõestas taas, et andekate noorte, oskusliku juhendamise ja tubli tööga võib saada suurepäraseid tulemusi. Tõsi küll, väike ja hapra kõlaga kollektiiv vajanuks ehk väiksemat ruumi, et kõigis nüanssides maksvusele pääseda, kuid nüüdki võis nautida neidude musikaalset esitust, mida iseloomustasid peen fraseering, hea diktsioon ja loomulik musitseerimine.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kooril on kirev ajalugu, milles leidub nii paremaid kui halvemaid aegu. Palju oleneb koosseisust, aga veelgi enam dirigendist. Praegust seisu võib pidada üheks paremaks: energiline Pille Kährik on võimekas organisaator, nõudlik ja suure töövõimega Jana Perens on loonud stabiilse arengu, mille tulemusi on kollektiiv preemiate ja esiletõstmiste näol juba tunda saanud.
Segakoor nagu osaliselt teisedki esitas eeloleval noorte laulupeol kõlama hakkavaid helindeid. Siinkohal tahan kiita mitmekülgset ja kuulama panevat repertuaari. Ester Mägi, Veljo Tormis, Tõnis Mägi, Olav Ehala — need nimed räägivad enda eest ise. Leidus ka üllatusi: vana hea Karl August Hermann oma lauluga «Munamäe otsas» oli läbinud Kristo Matsoni käe all noorenduskuuri ning kõlas nüüd värskelt ja nooruslikult (paindlik klaverisaade siin ja mujal Aare Külamaalt). Tõnis Mägi «Ilus oled, isamaa» sai erilise sära tänu noorele solistile, Merilyn Tiidule Viljandi muusikakoolist.
Edaspidi võiksid korraldajad tähelepanu pöörata kontserdi pikkusele. On arusaadav, et kui kokku tuleb mitu koori, tahavad nad ennast tutvustada mitme laulu kaudu. Poolteist tundi kuulata on päris pikk aeg, võimekad koorid suudavad selle köitvaks teha, kuid tasemed on erinevad ja edaspidi ei tarvitse nii häid kollektiive kontserdile tulla. Oleks muidugi tore, kui viimane oletus osutuks ekslikuks!