Suur taplus Lõhavere linnamäel

Päälik vääriks pärga pähe, rahvas ootaks rõvedust. Nende Hando Runneli sõnadega võiks lavastuse «Lembitu – kuningas ilma kuningriigita» kokku võtta. Ent stopp, räägime ikka algusest peale. Aeglaselt ja mitu korda. 

Selles kahe vaatusega lavastuses on rohkesti möllu: pauke, tossu ja mõõgatäristamist. Meeste suust tulev jämekoomika teeb meid kohe alfaisastega tuttavaks ja tõmbab stoori käima.

Meie idanaabrid võtsid mõne aasta eest vastu seaduse, mis keelab teatri- ja linateostes roppuste kasutamise. Tundub nagu üle mõistuse ahistamine: kas siis ei saagi enam rahvapärast kunsti teha? Oleksin ehk nii mõelnud enne seda, kui olin ära näinud miniseriaali Varlam Šalamovist, kes käsitleb oma luules inimeksistentsi vangilaagrite äärmuslikes oludes. 12 seeriat kriminaalide ja blatnoide keskel, ja ei ainsatki kangemat sõna. Kusjuures filmi kunstiline jõud sellest ei vähenenud.