Maamess pakkus igaühele midagi

Kolmanda kursuse õpilane, 20-aastane Madis Liesment oli üks neist, kes Olustvere ametikooli tutvustasid. Diplomi saamise järel asub ta Halliste vallas isa Margus Liesmendi kõrval Mäeotsa talu pidama. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Tartus kolm päeva kestnud maamessil olid igal­ühel omad huvid ning need paistsid enamasti ka välja. Põnn ronis keset masinate maailma pandud puumonstrumi peale ja oligi kohe selle peremees. Suurtel nii lihtsalt ei läinud.

Masinavälja teeristil takseeris vurrudega mees kaadervärki, millel olid jäme kollane voolik ja taeva poole kerkiv plekktoru, keskkoht sarnanes radiaatoriga. Tekst juures tutvustas: «Imev-puhuv veski.»

Selle Saksamaal tehtud veski oli messile toonud eestimaine firma Agriland OÜ. Teda esindav Jaanus Meier tutvustas: «Selles on mugav valmistada segajahu: pistad lohvi kord ühte, kord teise ja siis kolmandasse salve ning jahu voolab pika toru kaudu sinna, kuhu peremees soovib. Veski mahub kolme ruutmeetri suurusele pinnale.»

Seda veskit oligi Jõgeva mehel hädasti vaja, kuid tal puudus 3000 eurot. Jutt kaldus pisut odavamale messihinnale, ent kokkuleppejutt jäi siiski kuulmata.

Jõusöödatehasest külviku ja virtsalaotajani

Väikse veski taga jäi silma suur agregaat, peal ammustest aegadest tuttav Petkuse nimi. Viljakasvatajate vaatevälja oli toodud teraviljapuhasti uus mudel. Selle taga püüdis pilku roheline jõusöödatehas, mille traktor võib vedada sinna, kus seda parajasti vajatakse.

Reas olid Fendti traktorid: 120, 150 ja 330 hobujõudu. See oli valik neile, kes masinaparki uuendavad. Neist mitmele oli monteeritud pikanokaline laadur.

Saksamaal Mark Oberdorfis on valmis tehtud niiduagregaat, mis võtab ühe käiguga puhtaks kümme meetrit heinapõldu: üks rootorniiduk paikneb traktori ees ja kaks taga. Agrilandi esindajad olid pannud seda vedama 330 hobujõuga Fendti.

Kollane eriliselt jämedate ratastega hiiglane osutus iseliikuvaks lägalaoturiks. «Otse mulda,» sõnas seda tutvustav Alari Sukamägi.

See masin liigub maanteel 40 ja põllul 10-11 kilomeetrit tunnis, laotades päevas 800—1000 kantmeetrit läga. Tal on töötegemiseks kaks seadeldist. Üks viib virtsa rohumaa kamaras kolme kuni viie sentimeetri sügavusse ning teine sobib põllule — laotamisel läheb tal vaja ketaskooreli abi.

Sukamägi juhtis tähelepanu lägalaoturi ratastele, mille laius on 1050 millimeetrit, et võimalikult vähe mulda tallata.

Praegu on selliseid iseliikuvaid lägalaotureid Eestis ainult kaks: üks ootab Sadala Agros põllulemineku aega ja teine meelitas messil ostjaid. Miks ei võiks selle omanik olla Viljandi lähedal asuv seakombinaat? Meie õhu puhtusele tuleks see vägagi kasuks. Karta on, et takistuseks saab hind — 6,5 miljonit eurot pluss käibemaks.

Viljandimaalasi polnud eriti palju

Peale laia väljaku võttis mess enda alla kolm suurt hoonet. Seal leidus nii-öelda kõike, alates leivast ja suitsulihast ning lõpetades lüpsiseadmete ja põllumajanduslike nõuannetega.

Oma tooteid pakkuvaid viljandimaalasi polnud kuigi palju, kuid neidsamu võis näha ka eelmise aasta messil — ju leidsid nad iseenda näitamises peituvat kasu. Hoopis rohkem oli meie mailt neid, kes käisid ja vaatasid ning väljapanekutega tutvusid.

Peahallis üsna nähtaval kohal seisis leti taga rõõmsalt naeratav Riho Männik, kes töötab Polli aiandusuuringute keskuses majandusjuhina. Ta kallas pisikestesse topsidesse Pollis villitud astelpaju-, ploomi- või mustikamehu või õunamahla, mida keegi parajasti mekkida soovis. Muist pakutavast oli Polli enda ja muist partnerite toodang.

Nii spetsialist Kalle Põrk kui majandusjuht olid valmis vastama kõigile küsimustele, mis messi külalistel võisid tekkida.

Üks neist puudutas istikuid. «Tõime ainult neile, kes olid tellinud,» lausus Kalle Põrk. «Hakkame istikuid müüma kevadlaatadel.»

Riho Männik oskas isegi tulevast puuviljasaaki ennustada: «See tuleb väga hea, kui...» See «kui» ehk õiteaja külmalaine on varemgi saagilootusi petnud. Igatahes õiepungi olevat väga palju ning pikk kevad oli aia hooldajatel võimaldanud ära teha kõik vajalikud tööd, et sügis võiks olla saagirohke.

Abja valla Pajumäe talu esindas seekord pere üks nooremaid liikmeid, 19-aastane Indrek Veidenberg. Ta elab Tartus ja õpib ülikoolis keemiat, kuid lööb talutöödes vajadust ja võimalust mööda kaasa. Seekord oli tal talukauba tutvustaja roll. Ta pakkus maitsta täispiima ja kohupiimakreeme.

Silma jäi silt «Meie ei koori piima ega tarbijat». See viitas asjaolule, et Pajumäe talus valmistatakse kohupiimakreeme täispiimast.

Olustvere ametikooli boksi kolmanda messihalli taganurgast võis kätte leida muusika järgi: oma kooli eest väljas olevad kaks tütarlast ja neli noormeest olid kaasa võtnud kaks kitarri ning lasksid neil vahel ka kõlada. Ühtlasi müüsid nad kooli oma toodangut. Õhtuks oli suitsusink ära ostetud, küll aga leidus soovijaile veel suitsuvorsti.

«Kui meilt midagi ei küsitud, siis pärisime ise,» rääkis kolmandal kursusel põllumeheks õppiv Madis Liesment.

Õppureid oli hämmastanud, kui vähe teatakse põllumajandusest. Näiteks küsimusele, kust saab mannat, oli isegi mõni keskealine inimene valesti vastanud. Aga lehma saba pikkuse kohta lugesid nad ei-tea-vastuse õigeks, sest ka nemad polnud seda mõõtnud, pealegi pole kõik piimaandjad ühesuurused.

ARVAMUS

ANDRUS KEERD,
osaühingu Paala
juhataja

Tulin messile vaatama, mida uut maarahvale pakutakse. Pikemalt jäin peatuma farmiseadmete juures, sest karjalauta oleks üht-teist tarvis.