Et me ei langeks vanuselõksu

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

EAKATE inimeste palk on meil keskmisest madalam ja pahatihti töötavad nad ametikohtadel, mis ei vasta nende haridustasemele.

Ühtlasi on nende hulgas pikaajaliste töötute osa keskmisest palju suurem.

Eestis peetakse inimesi vanaks märksa varem kui teistes Euroopa riikides, vahel juba 51-aastaselt. Taanlased seevastu arvavad, et vanadus algab 68. eluaasta piirimail, ning meie põhjanaabrite soomlaste statistika järgi algab see, kui inimene on 62-aastane.

Eesti ühiskond suhtub eakate arvu suurenemisse kui millessegi negatiivsesse: siin räägitakse peamiselt kuludest, sellest, et pensionideks ei jätku raha, või tervishoiusüsteemile üle jõu käivast koormusest.

Need on kurvad tõsiasjad, eriti kui arvestada, et mujal Euroopas peetakse vanade inimeste mõju ühiskonnale ja elulaadile igati positiivseks.

Üle 80 protsendi enne tähtaega vanaduspensionile siirdunud inimesi on meil olnud pensioni määramise ajal tööta. See oleks töötus- ja vaesuslõksu aetud pensionieelikutele justkui töötushüvitise alternatiiv.

Ometi leidub arvukalt aastates inimesi, kes on täis tahtmist jätkata pensionieas töötamist, eriti kehtib see kõrgharidusega inimeste kohta.

Paraku kohtab meil sageli hoopis hoiakut, et jäägu nad õhtule — eluõhtule! Tööandja ei kipu võtma vabaks jäänud kohale isegi hea hariduse ja piisavate kogemustega enam kui 50-aastast inimest, kui tal on valida poole noorem.

Liiatigi arvavad paljud juhid, et eakamale võib maksta sama töö eest madalamat palka, sest tema saab ka pensioni. Tööandjad otsekui polekski kuulnud, et peale soo, nahavärvi või usutunnistuse järgi diskrimineerimise ei tohi üht inimest teisest paremaks või halvemaks pidada ka vanuse tõttu.

Sama vildak suhtumine on sisse kirjutatud koguni statistikaameti lahterdamisse: rahvas rühmitatakse selle järgi noorteks, parimas tööeas inimesteks (25—49-aastased) ja vanemaealisteks. Meie töötute hulgas annavadki tooni noored ja vanemaealised.

Eestis tuleb kõige rohkem ette just vanuselist diskrimineerimist — seda meelt oli kaks kolmandikku paari aasta tagusele küsitlusele vastanuid. Teisest uuringust selgub, et paljud eakad on kogenud vahetegemist omal nahal: neil pole noorematega võrdseid võimalusi tööasjus kaasa rääkida, neist minnakse mööda, kui kõne all on edutamine, täiendus- või ümberõppele saatmine.

DISKRIMINEERIMINE läheb paraku riigile kalliks maksma. Kogenud töötajaid võimalikult kaua tööturul hoida on ühiskonna enda huvides — rääkimata sellest, et väiksematelt palkadelt laekuvad ka väiksemad sotsiaalkindlustussummad ning on riivatud inimeste enesetunnet ja väärikust. Suurbritannias keelati vanusenõuded töökuulutustes juba 1993. aastal ja sama teed on läinud enamik teisi Euroopa riike.

Sellest, et elu ei lõpe viiekümneselt, peaks kõige paremini aru saama just Eesti, üks kiiremini vananeva ja väheneva rahvastikuga riike.

Me peame keskeas ja üle selle inimeste kogemused ja tarmu enda kasuks pöörama. Seda enam, et juba kuue-seitsme aasta pärast on meil tööturule tulevaid noori kaks korda vähem kui praegu. Rahvastiku pöördumatu vananemine paneb ka teistes riikides proovile juhtide perspektiivitunde ja riigimeheliku arukuse.

Kõik algab hoiakute muutmisest, vastasel juhul võib praegusest vanuselõksust saada Eesti arengupidur. Noortekultus on vananevas Euroopas oma aja ära elanud. Keegi pole noor igavesti. Peame lõpetama jutu, et üle keskea jõudnud inimesed on ühiskonnale koormaks. Nad on meie rahva üha suurenev osa ja väga paljud neist on valmis kõrge eani ühiskonna arengusse oma panuse andma, kui selleks luuakse eeldused.

Vanas Maailmas on hakatud aru saama, et pensionile siirdumine peab olema pigem teekond kui sihtpunkt. Soomes ja Rootsis võib inimene ise otsustada, mis ajavahemiku jooksul ta tahab tööelust kõrvale tõmbuda. Soomes saab ta valiku teha 62. ja 68. eluaasta vahel, võttes arvesse nii oma tervist, tööd kui teenistust.

Suurema valikuvabadusega käib mõistagi kaasas ka suurem omavastutus: varasem pensionile minek tähendab väiksemat, hilisem suuremat pensioni.

Senisest paindlikumad töötingimused, täiendusõppe, sporditegemise ja taastusravi parem kättesaadavus, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sisseseadmine, miks mitte ka maksusoodustused inimesest hoolivale tööandjale — needki meetmed aitaksid vältida töötajate enneaegset vananemist ja mahakandmist.

Ümber tuleb mõtestada kogu lähenemine Eesti arengule ja alustada ehk hoopiski sellest, kuidas muuta meie riigi elu edendades eakate tööhõive trumbiks.