Mida võtta ette linna ajaloolise keskusega?

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

KÜMMEKOND AASTAT tagasi ütles üks mu hea tuttav: «Urmas, küll näed, see aeg ei ole kaugel, kui Viljandi keskus on seal, kus Vene ajal olid Nõukogude sõjaväe kasarmud.»

Tuleb tunnistada, et ennustusest on saanud tõelisus. Tartu, Tallinna, Posti ja Lossi tänava ring ehk Orbiit, millel möödunud sajandi viiekümnendate ja kuuekümnendate aastate noorsugu patseerimas ning end esitlemas käis, on igaveseks unustusse vajunud. Sellel ringil asusid nõukogudeaegsed peamised kauplused ja meelelahutuspaigad: kaks kino, ainuke restoran, viljandlastele armsaks saanud ja seniajani jätkav kohvik Viljandi.

Tõdegem: nii linnaelanike kui meie külaliste huvid on muutunud. Meelelahutuskohtade valik on avardunud.

MEENUB, KUIDAS MA Nõukogude Liidu viimastel päevadel perega Viljandi sõpruslinnas Ahrensburgis oma saksa sõpradel külas käisin. Mis te arvate, mida meile kõigepealt tutvustati? Loomulikult olid need külluslikud kaubanduskeskused. Neid tutvustati enne kui linna veeres asuvat veekeskust Badlanticut.

Tarbimisühiskonnale omane shopping – eestikeelne vaste on vist «ostlemine» – on nüüdseks ka Eesti inimeste meelelahutuseks saanud. Kui Viljandis valmis Uku keskus, mille väliskujundus küll esialgu linnarahvale väga meelt mööda ei olnud, juurdus linnakeskus bussijaama ümber.

Parimad võimalused osa ostjaskonda ajaloolise kesklinna lähedale jätta olnuks ETK-l, uue nimega Coopil – tõelisel rahvaettevõttel, millel dividende väljavõtvaid omanikke minu teada ei ole. Tema suutnuks uutele kaubanduskeskustele ka vanalinna läheduses konkurentsi pakkuda.

Olgu öeldud, et kui Coop oma ajaloolise kaubamajaga, kus mõni kauplus on lausa museaalse väljanägemisega, midagi ette ei võta, siis pärast Uku keskuse laienduse valmimist teda Viljandis just särav tulevik ei oota. Samuti ei soovinud ta minu teadmist mööda ujula rajamises osaleda. Aga ehk võinuks?

PEATSELT LÕPETAVA linnavõimu lemmiktegevus tundub olevat linnapildi ümberkujundamine lammutamise kaudu. Lammutusplaanide esikandidaadid on täiesti korras olevad hooned. Vabadussõja ausamba taastamise saaga on viinud maksumaksja raha eest lammutamisele mineva SEB panga hoone ostmiseni. Kokkuvarisemisohus hooned, nagu vana kool linnavalitsuse kõrval, ei tundu neid eriti huvitavat.

Ehk oleks mõistlik vahetada mõtteid ajaloolisest raekoja majast Vabaduse platsi piirkonda kolimise teemal? Mitmes Euroopa suurlinnas on ajaloolisest raehoonest saanud muuseumid.

Ujula kangekaelne planeerimine pangahoone asemele on minu arusaamist mööda lausa nürimeelne, eriti kui pidada silmas, et see tuleb vallaga ühine. Miks peaksid valla inimesed olema huvitatud veekeskuse rajamisest plaanitavale kohale, kui järveäärne kinnistu oleks neile lähemal? Ja arusaamatu on, miks peaks naaberomavalitsus sellises kulukas lammutusprojektis osalema.

AUTOLIIKLUSE KRAMPLIK säilitamine ajaloolises vanalinnas tõenäoliselt kuigi arukas ei ole. Praegu näeme Lossi ja Tartu tänava teatud osades püsivat autoparklat.

Vabadusausamba rajamise teema on mõistlik uuesti päevakorrale võtta. Kohti on teisigi. Me ei tohiks sellega leppida, et mõni seltskond laseb oma isamaalisuse tõestamise linnakodanikel kinni maksta.

Tagasi üles