/nginx/o/2011/04/18/560398t1haa9e.jpg)
Jakobsoni gümnaasiumi balletistuudio tantsijad naasid hiljuti Hispaaniast ülevate emotsioonidega, pagasis elamused teatrilavadel tantsimisest ja kohtumisest olümpiavõitja Erika Salumäega.
Balletistuudio neiud naasid värvikate elamustega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oleme tagasi ääretult positiivsete emotsioonidega. Lastelt ja lapsevanematelt saadud tagasiside põhjal võib järeldada, et reis läks korda,» ütles Jakobsoni gümnaasiumi balletistuudio juht Katrin Hommik.
Bussitäis noori tantsijaid asus Valencia poole teele 15. märtsil ja jõudis Viljandisse tagasi 26. märtsil. Hispaaniasse sõitsid stuudio vanemad rühmad, kuhu kuuluvad õpilased alates viiendast klassist. Ühtekokku läks teele 46 last.
Õpilaste eesmärk oli astuda üles Valencia rahvusvahelise tantsufestivali eeletendustel, tuues lavale oma balletietenduse «Vana album».
Kaks põnevat esinemist
Katrin Hommiku sõnul olid reisi tähtsaimad sündmused kahtlemata esinemised suure publiku ees. Esimene etendus leidis aset viljandlaste peatuskohaks olnud Denia linna teatris.
«Andsime selle koos Denia tantsuakadeemia juhi Patricia Sentiga,» kõneles stuudio juht. «See oli väga huvitav kogemus, sest Patricia on tõeline kohalik staar — inimene, kelle soove loetakse silmadest. Viibisime ka tema treeningutes, mis olid väga õpetlikud.»
Paraku ei mallanud staar süveneda sellesse, millise etteastega viljandlased välja tulla kavatsevad, ja loobus ühistest proovidest. See, et hispaanlased pidid oma tantsu esitama Jakobsoni gümnaasiumi balletitrupi etenduse keskel ja veidi teistsugustes tingimustes kui tavaliselt, jõudis kohalike teadvusse alles mõni hetk enne lavale astumist.
«See oli väga naljakas seik,» nentis Katrin Hommik muiates. «Kuna Patricia Senti oli öelnud, et võime etenduse teha selliselt, nagu tahame ning küllap tema trupp selle keskel esinemisega hakkama saab, siis toimisimegi oma äranägemist mööda. Kui hispaanlaste kord kätte jõudis, tekkis lava taga tõsine segadus — alles siis said nad aru, et peavad tantsima meie rekvisiitide keskel. Olime seda neile seletanud, aga nad ilmselt polnud kuulanud.»
«Nad tulid lõpuks muidugi lavale ja tegid selle tantsu ära. Aga nad olid meie peale vist pisut pahased, kuigi see kõik oli nende endi käitumise tulemus,» tähendas ta.
Teine huvitav vahejuhtum oli Leedi Elizabethi nime kandva rahvusvahelise kooli teatris, kus viljandlased andsid veel ühe etenduse.
«Enne lavale minekut hoiatas direktor, et hispaanlastel on komme saalist lahkuda, kui neile kontsert ei meeldi; et omajagu etendusi on pooleli jäänud, sest saalis pole enam kedagi vaatamas,» nentis Hommik. «Seda oli meil tõeliselt «julgustav» teada. Lastele me seda igaks juhuks ei rääkinud.»
Balletistuudio etteaste ajal ei lahkunud saalist aga keegi. Inimesed hoopis plaksutasid, naersid ja hüüdsid lõunamaalaste kombel valjuhäälselt kommentaare.
«Sellepärast arvan, et meil läks väga hästi,» sõnas Katrin Hommik.
Jakobsoni gümnaasiumi tantsuneiud said Denias asuva Elizabethi kooliga tutvuda ka pikemalt. Õppeasutuses ajavad tarkust taga Hispaaniasse elama asunud välismaalaste lapsed, teiste hulgas Deniasse kolinud Eesti olümpiavõitja Erika Salumäe tütar Sirli.
Spordikuulsus käis ka ise eesti tantsulastega kohtumas ja veetis nendega meeldejääva õhtupooliku. «See, mida Erika Salumäe rääkis, jääb lastele kindlasti eluks ajaks meelde,» lausus Katrin Hommik.
«Ta kõneles sellest, kui tähtis on tegelda asjaga, mida armastad. Ja kui oled leidnud ala, mis meeldib, siis tuleb sellele pühenduda kogu ihu ja hingega. Et midagi ei tohi pooleli jätta, sest katkestajad jäävad loobujateks ka edaspidises elus,» edastas õpetaja.
«See jutt seostus hästi meie tüdrukute eluga, sest neilgi on raske oma kooli- ja tantsukoormusega hakkama saada,» tõdes ta. «Oli näha, et räägitu avaldas neile muljet.»
Tulefestival vallandas kodusõja
Omaette elamuse said viljandlased Valencia piirkonna tulefestivalist, mis kulmineerus just nende Hispaanias viibimise ajal.
«Terve Valencia piirkond elas kolm või neli päeva tulefestivali rütmis. Mitte midagi muud linnas ei toimunud — poed ja asutused olid suletud,» kirjeldas Katrin Hommik. «Inimesed tulid tänavale, veetsid sõpradega aega ja paugutasid pürotehnikaga. Seal käis tõeline kodusõda!»
Õhtuti, kui ilm pimenes, algasid kontserdid, etendused, rongkäigud ja muud pidustused. Festivali viimasel ööl süüdati linnades üksteise järel suured papjeemašeest kujud, mida enne oli aasta otsa ehitatud.
«Kogu kulminatsiooniöö veetsime lastega väljas ja vaatasime toimuvat,» meenutas õpetaja.
Katrin Hommiku sõnul püüab Jakobsoni gümnaasiumi balletistuudio sääraseid välisesinemisi oma õpilastele korraldada iga paari aasta tagant. Balletistuudio juhi meilipostkastis ootab juba kutse tantsufestivalile Prantsusmaal.