Vaba mõte. Võrku takerdunud

Üllar Priks Foto: Marko Saarm / Sakala

Leidsin end ühel hommikul pärast äratuskella väljalülitamist hajameelselt telefonis näoraamatut sirvimas. Täitsa ära ehmatas! Endal alles silm vidukil ja päkapikk suus, aga juba vaja raalida, ega kusagilt ehk mõni laik pudenenud ole. Või tegelikult – mul polnud õrna aimugi, mida ma oma nutitoru ekraanil näha lootsin. Kõige hullem oligi tegelikult just see, et küllap oleksin täies rahus sõrmega kedranud samamoodi ka Riigi Teataja seadusemuudatusi või Elu24 värskeid paparatso võtteid. Andke ainult ette ja laske mul see päeva esimene doos sisse võtta! Jõhker!

Pärast toda hommikust jaburat vahejuhtumit hakkasin olukorda teadlikumalt jälgima. Esiti jäid mulle loomulikult ette kallid pereliikmed. Küll leidsin abikaasa mingeid värvilisi mune veeretamas, küll tütreraasu netist tõmmatud lemmikbändide pilte sirvimas. Ajasin aga käed puusa ja nõudsin seletusi. Mõistagi haarati toru järele millegi olulise ootel lihtsalt aega parajaks tehes. Olgu. Tõepoolest oleks loll nõuda, et inimene kohe naerdes porilompidesse plädistama tormaks või Kalle Blomkvisti seiklused läbi loeks, kui vaba hetk tekib. Moodne aeg nõuab pidevat valmisolekut ja kiiret tegutsemist. Pistad telefoni taskusse ja aeg vihiseb mööda nagu tärpentiini sisse istunud rahvuslind. Juba oledki sõja kaotanud. No või vähemalt lahingu. 

Las ma lahmin. Tean ju tegelikult küll, et teatmeteosed on asendunud guugeldamisega, et pangaskäimise asemel raputatakse telefoni ja et külmiku täitmiseks tehakse veebilehel õigete toodete juurde kastikesse linnuke. See on täiesti okei. Nii vana ja meeleheitel ma pole, et käega lööksin. Ma ikka üritan veel nina vee peal hoida, aga see ei tähenda, et vahepeal hirmus ei hakka.