Kassi­ekskursioon Istanbuli

«Kedi» on türgi režissööri Ceyda Toruni armastuskiri kassidele. Foto: Kaader filmist

Tõesti värskendav on kinos vaadata dokumentaalfilmi vahelduseks ekraani okupeerinud hajevil identiteediga superkangelaste plejaadile ja absurdsetes kogustes märulijärgedele. «Kedi» (kass türgi keeles – toimetus) on lugu Istanbuli tänavakassidest. Kassid on olnud osa sellest linnast tuhandeid aastaid. Seal üles kasvanud türgi režissöör Ceyda Torun teab, et kassid on Istanbulile sama olulised mälestusmärgid kui Bosporuse väin, tee, kohalik aniisiliköör raki ja kalarestoranid. Või ehk isegi olulisemad. 

Kui USA endine president Barack Obama külastas Istanbuli, käis ta ka Hagia Sophia mošees sealset kuulsat kassi vaatamas.  Kassid on osa kultuurist ja muidugi mitte ainult Istanbuli kultuurist. Kassid on maailmakultuuriga lahutamatult seotud. Igal inimesel on kassidega oma suhe. Mida sellest suhtest arvavad kassid, ei ole teada, aga midagi kindlasti arvavad. Igas kassis näib olevat peidus filosoof ja paistab, et nad teavad elu mõtet. Üheksa eluga isendil on selle mõistmiseks muidugi ka paremad šansid. Iga inimene on isiksus, iga kass samuti. 

«Kedi» peategelased on seitse isendit. Oma asju ajavad erineva meelelaadi ja maailmakäsitusega loomakesed. Vöödilised, angoorad, Norra metskassid. Igal oma missioon ja maailmavaade. Kes toidab end ise, kes laseb toita. Kes võitleb oma koha eest küünte ja hammastega, kes kindlustab ninaesise armsusega.