Kommentaar: Uuest linnapeast ja vanast kinost

Maramaa Foto: Erakogu

No tere üle pika aja, hea linnakodanik! Vahepeal on siin toimunud sedapalju põnevat, et teie armastatud linnapea ei saa mitte vaiki olla.

Muu hulgas on ametisse asunud uus linnapea, maha on lõhutud üks suur maja ja tänavatele hakatud panema uusi nimesid.

Aga kõneleme kõigest ikka järjekorras.

Alustan muidugi mõista sellest, et linn on saanud endale uue juhi. Pean ütlema, et kõnealune valik tuli minule suur üllatuse ja ühtlasi pettumusena. Minu arust peaks etteotsa saama ikka keegi, kes on selle linnaga kokku kasvanud ning tunneb seda läbi ja lõhki.

Mida teab Viljandist inimene, kes on tööl käinud Vana-Võidus ja sõidab kogu aeg ringi rattaga? See on sama hea, kui omal ajal oleks linnapeaks pandud Laidoner — tema enda suksugi oleks selle üle hirnunud. Mis need rattad muud on kui tänapäeva hobused? Kujutate ette, kui tulevikus peaks miskipärast — ma ei näe küll ühtki põhjust, miks — sellele «linnapeale» püsti pandama ausammas.

Siis istuks ta seal sama tobedalt ratta seljas nagu Laidoner hobuse kukil, ainult et rõivad oleksid veel mitu korda kentsakamad. No kuhu see kõlbaks!

Mina oleks hea meelega pannud linnapeaks hoopis selle tubli proua, kes kondab päevast päeva ringi ja paneb valesti pargitud automobiilidele trahvikviitungeid. Temas tunnen ära inimese, kes hoolib oma linnast ega pelga inimestega suhelda.

Tegin ju samuti omal ajal pidevalt meie armsas Viljandis ringkäike ning vaatasin, et kõik toimiks ja sigadusi ei tehtaks. Ka siis jätsid paljud hooletud tegelased oma suksu või automobiili kuhu juhtus ja kui mina poleks korda loonud, oleks sellest välja tulnud sulaselge soodom ja komorra.

Eks üritanud minagi algul parandada asja trahvikviitungitega: surasin need suksudele lõugade vahele, kuid juba enne kui piltnik Riet jõudis foto teha, oli loom kviitungi nahka pannud. Sellest ajast pärinebki Rieti kuulsusrikas hobuste fotokollektsioon.

Nähes, et see süsteem ei tööta, loobusin igasugustest kviitungitest ja äsasin korrarikkujale oma jändriku kepiga lihtsalt üle turja. Ja uskuge mind: see mõjus!

Üritasin rääkida seda kõike ka Jentsile, kuid too tegi, nagu ei kuulekski, ja tõmbas linnavalitsuse akendele paksud kardinad ette. Nii et mina olen uue linnapea suhtes skeptiline.

Aga nüüd mõni sõna ka Jentsi kiituseks. Mul on siiralt hea meel, et ta suutis lasta ametist lahkumise eel lammutada selle jubeda monstrumi, mida kutsuti Rubiiniks.

Kõnealune peletis oli ju aastaid olnud linnasüdame häbiplekk. Kes ei teaks, et okupandid püstitasid tolle sara ainuüksi sooviga pisendada minu ehitatud EVE maja suursugusust.

Esiotsa tahtsid nad lasta EVE maja õhku, nagu olid teinud Vabadussõja sambaga, aga hammas ei hakanud peale ning maha põlesid hoopid kõik üle tee olevad majad. Nii hästi oli EVE ehitatud!

Siis vorpisidki tiblad valmis selle akendeta kivikarbi. Nagu ma Viljandisse tagasi tulin, nii sai minu eesmärgiks Rubiini-monstrumi lammutamine. Õnneks oli vana hea linnamüür, mille peal va peletis seisis, sinna juba praod sisse ajanud. Nõnda polnud mul eriti keeruline käia igal öösel oma jändriku kepiga lõhet suuremaks uuristamas. Ega Jentsile enam õieti valikuid jäänudki ja plats sai puhtaks.

Enne lõppu veel paar sõna tänavanimede kohta. Nüüd on hakatud neid välja mõtlema uue, Männimäe-taguse kvartaali jaoks. Pakutud on nii järvest kui ka loomadest ja lindudest lähtuvaid kombinatsioone.

Minu arust on valitud täiesti vale suund. Legendaarse linnapea ja matemaatikaõpetajana soovitaksin uute tänavate nimeks hoopis Koosinuse, Tangensi, Ruutjuure, Võrrandi, Summa ja Liimese. Kardan nimelt, et ühel päeval võib keegi hakata läbi suruma selliseid nagu Rehvi, Kummi, Velje, Ventiili ja Naastu.