Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2017/08/04/6959177t1h0fca.jpg)
Eesti on kahtlemata üks maailma kaunemaid paiku, kus elada. Kui oled aga aastakümneid ilulenud maalapil, mille kõrgeimaks punktiks on pisut üle 300 meetri kõrgune küngas ning mille ühest otsast teise jõuab muretult paari-kolme tunniga, tasub ka silmapiiri taha piiluda. Kas või lihtsalt selleks, et naastes õndsalt ohata, soojemad nartsud selga tõmmata ning totaka naeratuse saatel metsa seenele paterdada.
Kaugete maade avastamine on meie peres teemaks olnud juba mõnda aega. Eelmisel aastal näiteks käisime suisa Poolas ära. Et emand on eos välistanud kõikvõimalikud transpordivahendid, millel kindla maapinnaga pidevat kontakti pole, oli selge, et Prikse ootab ees suvine road trip (autoreis inglise keeles).