Repliik. Folki söögi alla ja söögi peale

Maarja Mõts

FOTO: Elmo Riig

Kui ma esmaspäeval tööle jõudsin, oli linn jäänud poole vaiksemaks. Lauluväljakul püsti olnud folgilava oli ainus, mis andis märku, et äsja oli lõppenud üks Viljandi suursündmusi pärimusmuusika festival. 

Neli päeva pidu, mis oli täis sõbralikke nägusid ja ühtekuuluvustunnet, oli läbi saanud. 

Jalutasin folgi ajal mööda mitmest pilkupüüdvast inimesest. Üks pisike mänguhoos Austriaalias elav poiss demonstreeris mulle uhket viikingirüüd, mille oli äsja ostnud. Poisi käekõrval oli tema Eesti vanaema. Üks naine, kelle kodukoht oli Viljandimaa, kuid kes elab nüüd Soomes, sõitis pisikesse Viljandisse 500 kilomeetri kauguselt. Viis vaprat Eesti naist, kes elavad Austrias, kuid hoolimata sellest, et iga päev töötavad ja tegutsevad seal, ei unusta nad eesti rahvalaulu ja pärandit. 

Oli rõõm tõdeda, et ei loe see, et inimesed elavad Eestist kas või tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ei loe, kui iga päev ümbritseb täiesti võõras keele- ja kultuuriruum. Ei loe seegi, kui ehk argimõtted ja -toimetused ei ole Eestiga seotud. Ainus, mis loeb, on tunne südames. Olen õnnelik, et folk siin armsas Viljandis on üks neist sündmustest, mis toob juurte juurde ja sütitab südame. Ehk ongi see nii, et kaugelt koju tulles näib kodu väärtuslikum.

Tagasi üles