Meie lapsed ei andestaks seda meile

Aivar Kaljusaar Foto: Marko Saarm

​AEG-AJALT VÕIB nii maakonna- kui üleriigilistest lehtedest lugeda, kuidas kinnisvara väärtus ühel või teisel põhjusel väheneb. Enamasti on see seotud millegi uue lisandumisega lähiümbrusse.

Mäletan aastatetagust lugu, kui üks ettevõtja soovis rajada seafarmi, kuid kohalikud elanikud olid sellele niivõrd vastu, et minu teada seda ei tulnudki. Peamine argument oli hais: seda tulevat nii hullusti, et kinnisvara väärtus kahaneb drastiliselt.

Aga see on joone üks ots. Teises otsas on tõik, et inimesed lahkuvad maapiirkondadest, sest seal pole midagi teha. Töökohad on kaugel, ühistransport puudulik, pole koole ega kauplusi.

Mis teie arvate, kumb on suurem kinnisvara väärtuse kärpija: kas puuduvad töökohad või ebasoodsatel juhtudel ninna jõudev lõhn? Kõik viljandlased on tundnud, kuidas Ekseko haiseb. Pole aga kuulda olnud, et keegi oleks sellepärast Viljandisse maja ehitamata või ostmata jätnud. Kösti linnaosas on Veevärgi kompostiplatsi tõttu olukord veel eriti hull. Seal lehkab hommikuti ikka väga sageli.

AASTAID RÄÄGITAKSE Rail Balticu tulemisest. Et see tuleb mööda maad, kahjustab see paraku osa kinnistuid. See aga ei tohiks olla argument, millepärast ehitamist keelata. Ent kindlasti on riigil ära teha suur töö, et määrata trassi alla jäävate maade eest õiglane hind.

Selliste projektide puhul tuleb vaadata suuremat pilti ja kaugemat tulevikku. Praegu meil ühendus Euroopaga sama hästi kui puudub, sest see on nii vaevaline. Lennukid tõusevad peaasjalikult Tallinnast ja bussid on aeglased. Eestlased lähevad Euroopasse tööle ja satuvad koju harva, sest ühendus on nigel. Kiirraudtee võimaldaks käia tahtmise korral igal nädalavahetusel kodus vanemaid vaatamas ja sõpradel külas.

Maailm meie ümber jääb järjest väiksemaks. Juba praegu ei leidu naljalt piirkonda, kus ei ole võimalik eestlast kohata.

Hiljuti Leedus viibides küsisin oma sealsetelt sõpradelt, kuidas nemad on Rail Balticu suhtes meelestatud. Nad ütlesid, et alguses oldi vastu, aga arusaam, et see tuleb niikuinii, muutis nende suhtumist. «Oma raha eest ei ehitaks me seda kunagi ja kartma, et see jääb kasutult seisma ja kasvab võssa, ei pea,» kõlas kokkuvõte.

Lisaks Euroopa lähemale toomisele saavad kasu ka kohalikud: alguses leiavad tööd ehitajad ja hiljem niinimetatud käitlejad. Võib kindlalt öelda, et Rail Balticu projekt tõstab eestlaste elatustaset.

KUI KODUSTE teemade juurde tagasi tulla, siis viimasel ajal on leidnud vastuseisu plaan rajada Viljandi järve äärde uued elamukrundid hirmus, et need leiavad omanikud ja ehitatakse täis. Selle vastu on majaomanikud, kes on oma maa ehitanud täis eelmisel sajandil. Argument on, et nende vaade järvele varjatakse ja kinnisvara väärtus langeb.

Veel kord: kinnisvara väärtus kahaneb ikka seepärast, kui piirkond pole enam atraktiivne ning kui Viljandis pole enam piisavalt teha ja oma elamut kellelegi müüa. Vaade järvele on väike vastulause, kui panna kaalukausi teisele poolele kohapealne töökoht koos korraliku palgaga. Varem või hiljem rajatakse tühjalt seisvatele kohtadele niikuinii midagi. Näiteks loodetakse, et tulevikus kerkib järve äärde spaahotell.

Kindlasti ei tohi aga uue loomine käia nii, nagu seda üritati teha Näituse tänaval. Seal kavatseti varasematest lubadustest üle sõita kõige räigemal moel.

SEE ON PARATAMATUS, et millegi uue tegemiseks tuleb kellelgi millestki loobuda. Ent kui demokraatiast saab arengu pidur, siis järgmised põlvkonnad seda meile ei andesta.

Milline näeks Viljandi välja 50, 100 või 150 aasta pärast, kui me tõmbame igal võimalikul ja võimatul moel selle arengule pidurit? Hirmus mõeldagi. Või olete te mõelnud, milline oleks Eesti 50, 100 või 150 aasta pärast, kui me kõigele vastu oleme? Jällegi: hirmus mõeldagi.

Uuega tuleb kohaneda, mitte sellele vastu seista. Vastuseis viib tupikusse, kuid areng edasi. Kui me jätame loomata midagi, mida praegu on vaja, siis tulevikus ei pruugi enam isegi vajadust olla. Mõelgem sellele enne, kui tõstame kisa: «Meie kinnisvara väärtus väheneb!»