Kärsitud koprahuvilised korealased üllatasid algajat Soomaa giidi

Korea riikliku telekanali võttemeeskond nõudis Soomaal kobrast ja vohmis mustikaid süüa. Idamaa inimestele oli tõsiasi, et meie maal võib iga mees metsa minna ja seal marjadest kõhu punni süüa, midagi ulmevaldkonda kuuluvat.

FOTO: Kaspar Leppik

​Möödunud nädala lõpu ja selle alguse päevad veetis Kaspar Leppik Soomaa rahvuspargis eksootilisi külalisi võõrustades. Lõuna-Korea riigitelevisiooni ajakirjanikud on Eestis ning väntavad siinsest elust telesaadet. 

«Saade läheb eetrisse suures, mitmekümnemiljonilise vaatajaskonnaga telekanalis ja võttemeeskond ütles, et seda saadet, milles eri maid põhjalikult tutvustatakse, vaatab keskmiselt viis miljonit inimest,» kõneles Leppik esmaspäeval. Vahetult enne seda, kui Sakala reporter temaga Soomaa külastuskeskuses kohtus, olid korealased, kes reporterit ära oodata ei mallanud, kihutanud edasi Pärnu poole. «Tahavad ka seal võtteid teha ja kella neljase praamiga Saaremaale kiirustada.»

Juhuse tahtel kaugete külaliste giidiks sattunud Kaspar Leppik tõdes, et ei osanud suurt midagi oodata, kuid üllatusi pakkusid eksootilised võõrad omajagu. «Nad olid ikka väga kärsitud ja tahtsid kõike korraga,» nentis ta. «Lendasid peale umbes nii, et nad on nüüd siin ja andku me neile udu, paadid, mets, päikesetõus ja loomad – kõik korraga.»

Loomadega oli võttemeeskonnal aga oma suhe. «Sama meeskond käis siin ka umbes viie aasta eest ja siis räägiti neile, et Soomaal elab palju kopraid, aga toona neid näha ei õnnestunud,» rääkis Leppik. «Kobras ju ei tule vile peale välja ja see jäi neile väga hinge. Sel korral oli neil kõigi päevade jooksul ainult üks sõna huulil: «Beaver! Show us the beaver!» («Kobrast! Näidake meile kobrast!» – toimetus).»

Giidi ütlemist mööda oli külalistele kaunis raske selgitada, et seda looma ei ole tagataskust võtta, ja lõpuks olid nad jälle üsna pettunud, et too end näole ei andnud.

Peale piibrite ajasid korealasi pööraselt õhinasse mustikad. «See oli neile midagi müstilist, nad muudkui korrutasid, kui uskumatu see on: esiteks ei pea mustikaid poest ostma ja teiseks ei pea nende eest ka metsas midagi maksma, lihtsalt mine võta otse mättalt ja pista suhu,» meenutas Leppik. «Meile nii tavaline asi oli neile täiesti mõistetamatu.»

Looduse kõrval tahtis võttegrupp tutvuda ka siinsete inimestega ning seda võimalikult elulähedastes olukordades. Nii filmisid nad Põnka puhketalus peetud sünnipäevapidu ja eestlaste kanuumatka. Soomaale saabusid nad kavandatust kaks päeva hiljem, sest nad olid jäänud eelmisse võttepaika suure vaimustusega koduõlle tegemist jäädvustama. 

Idamaadele omane vaimsus oli külalistes tempoka võttegraafiku kiuste siiski olemas. «Kanuusõidu ajal nad muudkui uurisid, mis on elu mõte ja milline on meie suhe loodusega,» rääkis Kaspar Leppik.

Just vaimsust on temagi Soomaale otsima tulnud. Tallinnas sündinud ning seal aastaid elanud, õppinud ja töötanud mees sai ühel hetkel aru, et ei tunne enam midagi ega oskagi seda teha. «Õppisin reklaami ja turundust, töötasin agentuuris loovjuhina. Siis tegin kannapöörde, õppisin elektrikuks ja ehitasin jõujaamu, lõpuks olin elektrifirma tegevjuht. Elu kees ja tormas, aga seesmiselt muutusin üha kalgimaks,» kirjeldas ta muutuste teed. 

Lõpuks sündis otsus kolida ema juurde Suure-Jaani lähistele. Nüüd sõidab 37-aastane Leppik päevinäinud Nissaniga, tegutseb esimest aastat Soomaal giidina ja ammutab elujõudu loodusest. Matkamine on olnud tema põhihobi juba aastaid. 

«Eks ma ole end viimaste aastatega materiaalses mõttes vaeseks elanud, annan sellest endale aru,» nentis ta ning võrdles end muiates Rain Simmuli tegelaskujuga filmist «Meeletu». «Aga see ei häiri mind,» kinnitas ta kohe. «Seesmised muutused annavad tunnistust sellest, et nii elada on palju lihtsam ning oskus emotsioone kogeda on tagasi tulnud. Hing on tagasi. Võiksin ju Lexusega sõita, ega mul ole sellegi vastu midagi. Aga Nissanis nutta, et mul Lexust pole – no milleks?»

Telesaade peaks Lõuna-Koreas teleekraanidele jõudma sügisel. «Pärast seda on võttemeeskonna sõnul oodata korealaste tulva Eestisse,» kõneles Leppik. «Nad ise ütlesid, et korealased ongi selline rahvas – väga uudishimulik. Ja lisaks ütlesid, et kui seda saadet Hiinas näidataks, jookseksid hiinlaste hordid meie rabad ja metsad kohe siledaks.»

Tagasi üles