/nginx/o/2011/04/14/557851t1h812c.jpg)
Kunstnik Tiit Pääsuke avas kolmapäeval Viljandi linnagaleriis maalinäituse «Itaalia palett ja teised maalid».
Tiit Pääsuke tõi värsked tööd viljandlaste ette
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi kunstiõpetaja Rein Grünbach, kunstnikud Aate-Heli Õun ja Teet Lindma ning raamatukogu teenindusjuht Maire Killar avaldasid siirast rõõmu selle üle, et Viljandimaalt pärinev kunstnik on üle pika aja oma maalidega siia linna jõudnud.
Kunstnik alustas oma näituse tutvustamist looga sellest, kuidas tema ammune soov täitus ja ta Itaaliasse maalima sattus.
«Mullu sügisel oli mul võimalus kasutada kahe kuu jooksul Soome Väinö Tanneri fondi kutsel nende külalisateljeed Itaalias Mazzanos, keskaegses kindluskülas Rooma lähedal,» rääkis ta. «Esitan siin kümmekond väikest Itaalia motiivi.»
Kunstnik ütles, et edaspidi saab neist umbes seitsmekümnest motiivist, mis ta Mazzanos joonistas, ehk kokku panna mõne suurema Itaalia-teemalise näituse.
Itaalia palett
Tiit Pääsuke juhtis tähelepanu sõnale «palett», mis esialgu märkis maalimislauda, ovaalset alust, millel oli pöidla tarbeks auk, aga hiljem omandas värvikäsitluse tähenduse.
Oma väljapaneku ongi ta nimetanud Itaalia paletiks ning mitmel äsja valminud maalil on ka ovaalne, paletti meenutav kuju, nagu akrüülmaal lõuendil «Itaalia palett veniklaasiga» ja õlimaal lõuendil «Itaalia palett: J. Tintoretto, 2011». Nende ees seistes kunstnik oma paletist kõneleski.
Teisest seinast leiab Itaalia palettide nime all veel Mazzanost pärinevaid segatehnikas valmistatud motiive paberil. Vastasseinas näeb aga päris värskeid maale hoopis teistel teemadel, näiteks «Portree sünd», «Petlik värviring» ja «Suu naerab, süda muretseb». Viimati nimetatud akrüülvärvidega tehtud maalid on kantud presendile, millel on vineerist alus.
Huvipakkuv on see, kuidas Pääsuke vaidleb nii pildis kui sõnas Thomas Manniga tema teose «Võlumägi» ainetel.
«Ma ei saa maalida seda, mida minus ei ole,» lausus kunstnik. Raamatus «Pääsuke» aga öeldakse: «Tiit Pääsuke naudib värvi. Tema lõuendeil kohtuvad mõtted ja elamused, reaalsus ja fantaasiad ning väljakutsed.»
Pääsuke on omakandimees
«Alati, kuiViljandisse tulen, tahan tõestada, et pärinen siitkandist,» sõnas Tiit Pääsuke.Tema ema oli Kuhjaverest ja isa Vastemõisast ning nad mõlemad on maetud Viljandisse. Tema eredaimad mälestused on Auksi meierei vastas olevast majast. Auksi järvest püüdis ta oma esimese kala ja väheke aega käis ka Auksi algkoolis, kus oli kaks klassituba. Heina niitma õppis ta samuti Auksis, aga tööraamatu esimene sissekanne tuli Viljandi konservitehasest, kus ta oli transporditööline.
Tiit Pääsuke lõpetas 1971. aastal kunstiinstituudi ning pärast seda asus samas tööle õppejõuna. Aastatel 1992—2006 oli ta instituudi professor ning praegu on detsembris 70-aastaseks saav kunstnik emeriitprofessori seisuses. 1973. aastast peale on tal olnud üle paarikümne isikunäituse ning ta on saanud hulga kunstipreemiaid.
Näituse avamist kaunistasid oma pärismusmuusika lugudega Viljandi muusikakooli viiuldajad Merle Lillepuu, Annabel Liinsoo ja Laura Tiit. Väljapanekut näeb 7. maini.
ARVAMUS
REIN GRÜNBACH,
kunstiõpetaja
Mul on hea meel, et Eesti suur kunstnik Tiit Pääsuke tuli oma piltidega Viljandisse. Ta elustab meie taandarenenud kunstielu, meil siin pressib peale isetegevus. Soovitan kõikidel kunstihuvilistel noortel seda näitust vaadata: Pääsuke on koloriidimeister.