Kas parteid on saatanast?

Urmas Suik
, teisitimõtleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Erakogu

ÜHES ON EESTI ühiskond arvatavasti kokku leppinud: praeguseks looja karja läinud NLKP ja selle harukontor Eestis EKP olid kurjuse kehastajad. Hea küsimus on, kas kõik, kes nendes organisatsioonides kaasa lõid, on samavõrd määritud.

Olen oma suhteliselt pika elu jooksul kohanud nende ridades täiesti normaalseid inimesi. Ehk kõige silmatorkavamaks tuleks pidada endist EKP ideoloogiasekretäri, hilisemat EKP esimest sekretäri Vaino Väljast, kelle tasakaalukas tegevus tõi rahva erinevalt Balti saatusekaaslastest ülikeerukal ajal verevalamiseta Nõukogude rusude alt välja.

Isiklikest kogemustest meenub seik, kui minust oli 1978. aastal ilma parteipiletita saanud ühe Viljandimaa mastaapides suurettevõtte peainsener. Ühel päeval võttis parteisekretär – nõukogude ajal oli igas ettevõttes selline ametimees – mu käe kõrvale ja viis rajoonikomitee esimese sekretäri juurde. Teemaks oli komparteisse astumine. Minu küsimuse peale, milleks see vajalik on, järgnes nõukogulikus soustis selgitus partei juhtivast rollist. Uksel hüvasti jättes ütles ta naeratades: «Nüüd ei pea me sind vallandama, kui midagi tegemata jätad. Parteil on omad karistusmeetodid.»

Nüüdseks on ta manalamees. Rahu tema põrmule. Ja kui keegi soovib mind kollaboratsionistiks nimetada, siis lasku käia – jätab külmaks.

Pika sissejuhatuse jätkuks küsin, kuidas on lugu parteidega Eesti Vabariigis. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon on teada andnud, et liikmemaksud moodustavad parteide sissetulekutest kaduvväikese osa. Millest nad siis elavad? Teadagi: lasevad maksumaksjal oma lõbud kinni maksta.

RAHVAS VAJAB messiast. Eesti venelastele on selleks Edgar Savisaar, kes kaitseb ühiskonda kurjade eestlaste ja rõhujatest kapitalistide eest. Savisaare kaubamärk kindlustab pääsu valitavatesse kogudesse kõigile perekonnaliikmetele alates naistest kuni lasteni.

Ka eestlastel on eri aegadel oma messiase ideaalid olnud. Sageli ookeanitaguse taustaga. Tavaliselt on nad pärast rahva õnnelikuks tegemist esiisade maa tolmu jalgelt pühkinud. Mõne ookeanitaguse elustiili siia tooja arveid makstakse Eesti seaduste kohaselt tema elu lõpuni.

Praegu näib meie kaasmaalaste Kalevipoeg olevat Euroopas toimetav kodueestlane «meie Indrek», kes 12. juuli Eesti Ekspressis ütleb: «Ja kui endised kommunistid kasvõi ühe korra veel kasutavad oma mussolinilike groteskide realiseerimiseks fraasi «hõlmikpuu», siis ma demonstreerin neile praktiliselt juba aastal 2019, mismoodi töötab XXI sajandi poliitika. Valik on teie, seltsimehed!»

Kõlab veidi kõrtsiräuskamise moodi, aga kes teab – mõni mees ongi oma partei ehitamist õllekõrtsis muu hulgas kommunistide sõimamisega alustanud. See võib olla mõnele varjusurmas olevale parteile paljutõotav.

MIDA PEAKS SIIS parteide pintsaku rinnaesise puhastamiseks ette võtma? Arvan, et eelkõige peaks loobuma valetamisest. Mida muud see erakonna liikmete arvukuse rahvale esitlemine on kui suur vale.

Mul on olnud juhust olla mitme mittetulundusühingu liige. Liikmemaksu ei jäta neis ükski liige maksmata. Kes ei maksa, lahkub. Nii olen teinud ka mina, kui asi mulle ei sobi. Nägemiseni!

Aga mida teevad meie erakonnad? Demonstreerivad pilvedesse kõrguvaid liikmearve.

Mõne Eesti noorparteilase võimule pürgimusi iseloomustab hästi seebiooper nimega «Viljandi linnapea poliitilise karjääri planeerimine». Tunnistagem, et uue iseseisvusaja ministrite hulgas on arvukalt plakatikleepijatest sirgunud riigijuhte. Kõlab väga leninlikult – ülemaailmse proletariaadi juht on kunagi teada andnud, et igast köögitüdrukust võib minister saada.

ÜHISKONNA JUHTIMISEKS on organisatsioon muidugi vajalik. Varasematel aegadel on seda rolli kandnud mitmesugused isevalitsejad. Mõnda üksikut nende hulgast on nimetatud valgustatuks. Praeguseks neid väga palju järele jäänud ei ole.

Samuti on ajaloost teada, et juba hõimud valisid mõne silmapaistvama enda hulgast juhiks. Tänapäeval kasutatakse silmapaistmiseks valimiskampaaniat, mille on suures osas kinni maksnud ikka ja jälle maksumaksja.

Ei tohiks unustada, et lisaks põhiseadusele ja muudele seadusandlikele aktidele on ka eetilised normid. Kohtukulli ees vastust andva tegelase seadmine oma erakonna esinumbriks on minu arusaamist mööda rahvale näkku sülitamine. Kui inimene ise ei märka kohtuliku vaidluse ajaks poliitikast taanduda, siis miks ei sunni seda tegema tema kodupartei? Ma arvan, et tean: võimalikud hääled on kallimad igasugustest eetilistest tõekspidamistest. Iidsetest aegadest kehtiv reegel, et eesmärk pühendab abinõu, toimib endiselt. Juriidiliselt on kõik korrektne.

Eesti avaliku arvamuse kujundajad kasutavad teisitimõtlejate iseloomustamiseks sageli terminit «kasulikud idioodid». Kehtiva valimissüsteemi tulemusena saame sageli endale sellised valitsema.

21. juuli Sirbis on avaldatud juristi ja publitsisti Ero Liiviku artikkel «Skepsis demokraatia suhtes». Jutt käib valimistest ja demokraatia olukorrast USA-s. Tema arvates on avaliku arvamuse kujunemisel peatähtsus meedial: kui majandusliku eliidi omanduses olevad tabloidid toodavad kõmu- ja libauudiseid, ei saagi tagajärjeks olla muud kui äralollitatud rahvas.

Mulle tundub, et kõik probleemid, millest seal on juttu, on praeguseks Eestisse jõudnud. Valimistest osavõtu protsent on veidi üle 50. Võimu teostatakse nigelavõitu enamusega. Mandaat tundub olevat napivõitu.

Opositsiooni eesmärk on reeglina võimu kukutamine, mitte ühiskonna toimimise korrastamine. Selles mõttes tundub Jüri Mõisa ettepanek omavalitsuse võimu muutmiseks nii, et poliitilist võimu realiseeritaks vaid kohalikus volikogus, olevat mõistlik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles