Kudumiäri plaanib Viljandi tekstiili kaardile tuua

Üks Woolishi omanikest Külli Siimu masinaga, mis kangast koob. Foto: Elmo Riig

​«Osa küsib, kas oleme Inglismaalt või Kopenhaagenist, aga saame nende imestuseks vastata, et ei, nii tootmine kui disain käib Viljandis,» lausus Eigo Siimu, üks Woolishi eestvedajatest ja omanikest. 

Woolish on Viljandi juurtega pereettevõte, mis toodab villaseid riideesemeid ja kodutekstiili. Firma staap on küll Tallinnas, aga tootmine käib Viljandis. Eigo Siimu peab Woolishi alguseks 1928. aastat, kui ta vaarema kudumisega algust tegi. Woolish praegusel kujul aga alustas kolmandat tegevusaastat ning pakub ema Külli Siimule, poeg Eigo Siimule ja tema abikaasale Anna Siimule põhikohaga tööd.

Eigo Siimu Foto: Jaana Süld

«See kasvas hobist nii mahukaks, kasvasid ka ambitsioonid,» selgitas Eigo Siimu. Ta tõdes, et panustatud aeg ja raha ei ole kahjuks võrdeline kasumiga. «Praegu suudame endid enam-vähem ära majandada, aga ega lihtne ole. Oleme vitsad kätte saanud,» rääkis Siimu. Möödunud aastal investeeris Woolish masinaparki, et tootmisvõimsust kasvatada, lisaks palgati juurde inimesi. «See aga ei väljendunud müügis,» nentis Siimu. Ühe töötaja juurdevõtmisel peaks ettevõte Siimu sõnul müüma umbes 5000 euro väärtuses kaupa. 

Woolishis toodetavad kampsunid on disaininud põhiliselt Anna Siimu. «Pitsmuster jääb pitsmustriks, aga üritame selle uude vormi panna, et ka tänapäevainimesed tahaksid selles käia,» rääkis Eigo Siimu. Tema sõnul pole disainis jalgratta leiutamist. «Teeme praktilisi tooteid, mängides pigem värvi ja väikeste elementidega. Näiteks missugune krae jakile külge panna ja milline jakk üldse teha,» kirjeldas Siimu. Kui toode on disainitud, tuleb see masinasse programmeerida. «Disain ja programmeeritud tulemus saavad kuskil vahepeal kokku, sest kõike, mida soovid, ei saa. Meie masinapark pole kõige uuem, seetõttu kohtume keskpunktis,» rääkis Siimu. Tema sõnul tuleb teha kolm-neli näidistoodet, kuni mudel paika loksub. 

Siimu tõdes, et villased tooted on hooajalised, põhiliselt algab tippaeg augustis. «See on aeg, mil rasva koguda, et veebruar ja märts üle elada, sest sel ajal on inimesed kaubanduse eest peitu läinud,» rääkis Siimu. Sel suvel läks aga müük jahedate ilmade tõttu võrdlemisi hästi. «Eesti ei ole meie toodete jaoks kõige parema ilmaga, ideaalsed on Madalmaad, kus on nullkraadist hooaega palju kauem,» selgitas Siimu. 

Hind peab end õigustama

Keskmise kliendina näeb Woolish 25–45-aastast naist. «Eks me disainimegi kõige rohkem naisteriideid,» täpsustas Siimu. «Praegu näeme, et ei saa hinda tõsta, sest hinnaklass on meil keskmisest pisut kõrgem. Püüame praktilist ja ajatut kaupa pakkuda ning soovime, et inimene jõuaks aastas ka kuni kolm toodet osta, seega ei saa hind väga kõrge olla.» Ta lisas, et siis kukuks üks grupp kliente ära ja hinnatõus ei oleks õigustatud. «See peab mingite nüanssidega põhjendatud olema,» leidis Siimu. Pigem üritab ettevõte kulusid kokku hoida neid optimeerides. «Kõrge maksupoliitika probleem on, et kõik tuleb kasumist kinni maksta. Meil puudub esinduspood, mistõttu on kulutused väiksemad ning müüme e-poes ja disainipoodides.»

Disainipoed on küll hea väljund toote näitamiseks ja müügiks, kuid Siimu loodab kudumid müüki viia ka Kaubamaja-tüüpi poodidesse. «Disainipoodi kõik ei lähe ega tahagi minna, Kaubamajast kõnnivad ilmselt aga kõik läbi, meie kodutekstiilgi on seal juba müügis,» rääkis Siimu. Kodutekstiilil on ka klientuur, mille puhul pole oluline ei sugu ega vanus. Keskmise müügitehingu hind on Siimu sõnul 70–80 eurot, Woolishi toodete hind ulatub aga 20–150 euroni. 

«Eelmise aasta käive oli 280 000 eurot, selle aasta plaan on käive üle teha optimeeritud kulutustega, mis peaks seda pilti ilustama ja näitama, kas oleme asjad paari-kolme aastaga enam-vähem paika saanud,» ütles Siimu.

Siht välisturule

Kuigi ettevõttel tiksub alles kolmas tegevusaasta, vaatab Siimu ka välismaale. «Praegu müüme ligikaudu 90 protsenti toodetest Eestis, aga soovime leida paar kindlat ekspordi­klienti,» sõnas ta. «Oleme tänavu kõvasti tööd teinud, et partnereid leida. Eesti turg on väike, samas tööd tuleb siin teha sama palju kui Saksamaal, kus võimalikke kliente on kõvasti rohkem.»

Ettevõtja sõnul vaatab Woolish Skandinaavia, Inglismaa, Hollandi ja Saksamaa poole. «Oleme käinud kohtumistel ning seal on huvi ja kasutusgrupp olemas, aga järgmine küsimus on, kas värvid ja disain sobivad. Toodet tuleb turu järgi timmida.»

Mured lisafinantsiga

Woolish ei ole Siimu sõnul veel ahvatlev kaubamärk, sest on alles uus. «Ise peab palju ära tegema, sest edasimüüjad ei turunda. Peab olema kindel visioon ja bränd, mida oleks lihtne edasi müüa, aga samas mitte lihtsalt müüa, et saada kaubast lahti ja vaadake ise edasi. Pead juba eos ise müügi ära tegema,» selgitas Siimu turunduse olulisust. «Kuvand peab olema ühesugune, ilus ja sinubrändilik.»

Kõige rohkem vaevavad ettevõtet praegu likviidsusprobleemid. «Toodad lao täis, maksad palgad ja kohustused ära ning jääd raha ootama. Seetõttu tulebki kohustusi tohutult jälgida ja iga kopikat lugeda, et järgmine kuu jälle ära elada. Et edasi elada, tuleb aga teha investeeringuid masinaparki või toorainesse, mis on kõige valusam koht,» rääkis Siimu lisafinantsi vajadusest.

Investorkapitali puhul tekib tema sõnul küsimus, mis kohustused sellega kaasnevad, sest ettevõte kuulub praegu täielikult perekonnale. «See, mis ära teinud oleme, on aga vaid protsent sellest, mida tahaks reaalselt näha. Oleme seni kõik oma vahenditest teinud, aga nüüd on proovikivi, kas saame sääraselt edasi kasvada. Kui mitte, tuleb leida lisakapital, et masinaid juurde soetada ja sortimenti laiendada,» rääkis Siimu.

Ettevõtja tõdes, et tulevikus peab ilmselt vaatama ka investorite poole. «Üks asi on unistused, aga teine on see, et ei tohi omasse kinni jääda, teatud asju ei saa üksi ära teha,» nentis ta. Siiski ei taha nad tootmist näiteks Aasiasse paigutada. «Inimesed õnneks väärtustavad naturaalset materjali ja kohalikku disaini. Me soovime Viljandile tekstiiliau tagasi, tahame Viljandi rõivatootmise tagasi kaardile tuua,» kinnitas Siimu.