2013. aastal osalesin Viljandi linnas valimistel protestikandidaadina just selleks, et propageerida ideed võtta volikogude valimisel kasutusele kord, mille kohaselt osutuvad valituks enim hääli saanud kandidaadid. See tähendab, et erakondade valimisnimekirjad kaotavad mõtte.
Kui võtta kohalikel valimistel kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mis on ennast praktikas hästi tõestanud sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta, siis kanduvad hääled kandidaatide vahel edasi valijate endi märgitud eelistuste järgi.
Kutsusin 2013. aastal üles mitte valima mind kui inimest, vaid andma häält idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Selle rõhutamiseks lubasin valijatele üksnes seda, et astun valituks osutumise korral kohe tagasi.
Mul õnnestus toona Viljandis koguda 1,3 protsenti häältest. Märkimisväärne tulemus, kui arvestada, et esimeseks ja kolmandaks platseerunud erakondade vahe jäi väiksemaks. Vägagi võimalik, et Reformierakonnal või sotsidel jäid selle tõttu valimised siin võitmata.
Need hääled ei tulnud mulle kui inimesele, sest mina volikokku ei pürginud, vaid need antigi selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Küll väike, kuid siiski arvestatav hulk valijaid saatis oma eelistust kinnitades sõnumi, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.
Kahjuks näitasid järgmised aastad, et ükski Eestis praegu eksisteeriv erakond, sealhulgas oma retoorikas «poliitilisele kartellile» vastanduvad Vabaerakond ja EKRE, ei ole valmis toetama seda ega ka teisi sama radikaalseid ideid Eesti poliitilise süsteemi tänapäevastamiseks.