Maakondade Eesti

Garri Raagmaa Foto: Elmo Riig

PÕLVA MAAVANEM Igor Taro kirjutas 17. juuli Postimehes, et loogiline oleks ka maakondlik jaotus kõikjal üle vaadata, sest valdade liikumisega tekib selles võrgustikus palju ebaloogilist. Valitsuse otsus maavalitsused pool aastat varem algul plaanitust kinni panna oludes, kus omavalitsuste reformi sabad veel sõlmes ja rollid tänini jagamata, on ikka päris segane lugu. Kuidas öelda alles end määratlevatele omavalitsustele: tehke nüüd maakondlikke arengukavu ja korraldage muud värki, mis maavalitsustest üle jääb. Öelda ju isegi võib, aga iseasi on, kas – ja kui, siis millal – midagi ka toimuma hakkab.

Lisaks ametlikele riiklikele funktsioonidele on ju veel terve rida maakondlikke tegevusi. Näiteks olümpiaadide, aasta isa ja ema või ilusaima kodu valimise korraldamine, kergejõustikurekordite ja muu säärase kogumine ja haldamine. Maakonnapõhised on paljud mittetulundusühingud, näiteks Kaitseliidu malevad.

Mis piirides seda kõike nüüd korraldada? Milline institutsioon seda teeb, kui kohalike omavalitsuste liidud ei toimi ja omavalitsused omavahel kokku ei lepi. Kas asjaosalised ülepea on uute piiridega ka rahul? Valdade liitmise eestvedajad teise maakonda kolimise kohta enamasti inimeste nõusolekut ei küsinud. Seto küsitlus oli erand.

Ja veel. Kas Saaremaa (32 000 elanikku), Muhu (1887) ja Ruhnu (147) valla tarvis pole mitte napakas omaette maakonda pidada? Rääkimata siis Hiiumaast.

Küsimusi jagub.

POLE AGA HALBA ilma heata. Praegust halduskriisi ei tohiks raisku lasta. Jätaks ehk lõpuks ajalukku nõukogude võimu pärandi Eesti halduses?

Iseseisvumise taastamisel jäid piirimuudatused tegemata. Konkreetne lubadus omavalitsuste tulubaasi kasvatada ja asutusi Tallinnast välja kolida annab igatahes lootust. Ja et riigihalduse ministri Jaak Aabi sõnul on valitsus avatud kõigile konstruktiivsetele ettepanekutele, siis tasub proovida: äkki neil ongi tõsi taga.

Enamik praeguseid Eesti maakondi on ajalooliste keskuslinnade nagu Kuressaare ja Viljandi toimeregioonid. Saaremaa ja Sakala muinasmaakonnad, Vene tsaaririigi Arensburgi ja Fellini kreisid ja nõukogude lõpuaja Kingissepa ja Viljandi rajoonid olid samade keskuste ja enam-vähem sama territooriumiga.

Stalinistlike haldussegaduste järel kokku liidetud Jõgeva, Põlva ja Rapla rajoonid ei ole aga senini toimeregioonideks saanud ja nimetet linnad oma haldusterritooriumi keskusteks. Märjamaa, Räpina ja kunagine Liivimaa kuningriigi päälinn Põltsamaa on ikka oma asja ajanud ja pole tahtnud «raudteekülade» võimu tunnistada. Viimastest käiakse üha enam Tartusse ja Tallinna tööle ja kooli.

Küll aga tuleks uute liitmiste ja lahutamistega olla ettevaatlik. Kahe põlvkonnaga on uusmaakondade elanikel tekkinud arvestatav identiteet. Mingi ajaloolise seisu kaardi üks ühele taastamine ei toimi, sest ruum kui elus organism on pidevas muutumises.

Pealegi on maapiirkondade elanikkond viimasel paarikümnel aastal kolmandiku võrra kahanenud. 1881. aastal elas toonasel Läänemaal 78 400 inimest, kellest vaid ligi 3000 Haapsalus. Läänemaa alla kuulunud Hiiumaa viimase sõja eelsest elanikkonnast on registri järgi alles vaid pool ehk umbes 9000. Nondest omakorda veerandik või kolmandik on suvehiidlased, kes teenivad raha mandril või välismaal ja vaid suviti või nädalavahetuseti saare peal jälgi teevad.

Kohtla-Järve rajooni, praeguse Ida-Virumaa elanikkond kasvas aga elektrijaamade, põlevkivi- ja muude tööstuste rajamisega nõukogude rahvaste paabelina pea neljakordseks (üle 230 000), et nüüd viimastel kümnenditel jälle kiiresti kahaneda.

ET VALDADE LIITMINE käis suure valu ja vilega, ei ole usutav, et siin kohe suuri muudatusi tahetaks teha. Riik ei saa aga lasta kohalikel valitsejatel end ise kontrollida. Kõiki ametnikke ei tohiks samas ka Tallinna koondada. Mis saab valitsuse töökohtade hajutamise plaanist, kui ühtpidi viiakse 1000 töökohta tapiga Tallinnast välja ja teistpidi korjatakse teist sama palju suletavatest maavalitsusest Toompea nõlva alla tagasi?

Riigiametnike kohalolul on aga veel olulisem vajadus. Nimelt on poliitika tegemisel vaja tunda kohalikke olusid, inimesi ja huvigruppe. Probleemid tuleb sõnastada, viia seadusandjatele ning vahendada pidevalt ministeeriumitele tagasisidet regulatsioonide toimimisest. Praegu see tagasisideahel alati ei toimi.

Üks valdkond, kus kohalikud huvid erinevad üksjagu riigi huvidest, on ruumiline areng ja planeerimine. Nii mõnigi kohalik loodusobjekt või kultuurikild võib olla üleriigilise, Euroopa või lausa globaalse väärtusega. Eesti territoorium on elanike vähesusest hoolimata ikkagi sedavõrd suur, et ühtlasema ja kestlikuma arengu huvides peaks võimekaid keskusi olema enam kui üks, kaks või neli.

Ja veel. Riigi keskkonna- ja muinsuskaitsjad on mitmes kohas sarved kokku löönud, väänavad paragrahve ja kipuvad omavahel kiseldes kohalike elanike elu võimatuks muutma. Keegi peab neid erimeelsusi tasakaalukalt lahendama. Jälle on kuulda plaanist laiali pillutatud riiklikud kohahalduse kontorid riigimajadesse koondada. Selle võiks siis ju ühildada ametkondade väljakolimise plaaniga, mitte et iga keskkontor vaatab, kuidas talle kasulikum on.

HALDUSREFORM loksutab siin-seal lahti seisva vee ja loob paremad eeldused pakkumaks efektiivsemalt seadusega ette nähtud teenuseid. 5000 elanikku on aga ikkagi vähe, et pidada gümnaasiumi või ujulat, rääkimata kutsekoolist või korraldamaks transporti ja ettevõtlust. Alla 10 000 töötajaga üksused ei evi üldjuhul kriitilist võimekust, et arendada ettevõtlust ja luua seeläbi uusi töökohti. Sestap veetigi Taanis ja Soomes haldusreformi alampiir 20 000 elaniku juurde.

Keegi peab kokku võtma ka piirkonna ettevõtjad ja muud osalised, kavandama, planeerima, rajama taristut, transporti, haridust ja muud sellist suuremal territooriumil.

Teine suur lahendamata mure on rõngasvallad: kaks Rakveret, Viljandit ja Võrut. Linnadest tahetakse saada küll teenuseid, kuid ühiselt panustada nii väga ei soovita. Oht on dubleerimiseks, nagu see oli kaheksakümnendatel, mil majandid ehitasid endale ujulaid ja uhkeid kultuurikeskusi, aga ülalnimetet linnades polnud isegi korralikku spordihalli.

Üks lahendus on anda keskuslinnadele täiendav eelarve, niinimetatud linnaõigused, et tagada laiema ulatusega teenused, mida ei ole mõtet igas omavalitsuses pakkuda. Midagi sellist juba ongi kavas.

TEINE LAHENDUS on moodustada uusmaakondlik tasand. Kas riikliku planeerimisregiooni või eripädevusega kohalike omavalitsuste liiduna, on suuresti maitse asi. Vaja on tugevat, kindla eelarve ja võimekusega institutsiooni, kes suudab palgata häid inimesi. Määrav võiks olla keskuslinna tugevus, selle reaalse tagamaa suurus.

Piiride sättimisel on oluline ka tunnetuslik kuuluvus ja ajalugu. Vana-Võromaa ei ole kuhugi kadunud ning aitaks kindlasti piirkonda ühisele meelele saada ja paremini müüa. Kas kunagine Lääne-Saare piiskopkond võiks olla mudeliks Lääne-Eestile?

Valga kreisil on küll soliidne ajalugu, kuid selle 11 kihelkonnast üheksa asusid täies mahus Läti alal. Koos lätlastega ühist maakonda vist ikka niipea ei tule. 1921. aastal naabritelt laenatud tükid pole aga ka sada aastat hiljem Valgaga eriti kokku kasvanud: Tõrva mulke kisub Viljandi poole ja Otepääd pigem Tartusse.

Ka Jõgeva ja Mustvee rahvas on ikka Tartu vahet käinud. Samas Põltsamaal on ühine ajalugu Viljandiga, aga Tartu ja Paidega on ühendusi ja käimist enam. Järvamaa kisubki naa pisikeseks.

Harjul ja Tartul on aga oht kasvada liiga suureks. Äkki on Tallinnas ummikutes istumise asemel nutikam käia Harjumaa asju ajamas hoopis Raplas? Ka kontorid on seal odavamad. Autosid tuleb veel esialgu juurde, aga Rail Balticu trassi peal võib varsti Ülemistelt Raplasse saada paarikümne minutiga.

ARVESSE TULEKS võtta ka tulevikutegureid. Virumaa oli ja on Eesti maapõue varaait. Euroopa suurimad fosforiidivarud ei jää maa alla. Põhjaranniku sinisavi varud on sisuliselt lõputud ja ka lupja võiks lisaks Rakkele toota veel mõnes kohas.

Riigi geoloogiakeskus on kolimas Rakverre. Kas ja kus võiks aga olla kogu Virumaa pealinn? Narva pole kunagi tunnistanud Kohtla-Järve ning hiljem end iseseisvaks võidelnud ja Kirde-Eesti pealinnaks hakanud Jõhvi ülemvõimu. Läänepoolne rahvas Sondast ja Aserist kiikab pigem vana päälinna Rakvere poole. Maakondade piire võiks omakorda valdade sees sättida veel nii mõneski kohas.

Põhisisend uue struktuuri moodustamisel peaks tulema uutelt omavalitsustelt. Nad peavad keskust aktsepteerima või siis rollid keskuste vahel ära jagama. Aga erinevalt omavalitsuste liitmisest, kus isikute huvid ja sõbrasuhted mängisid enam rolli kui ehk tarvis oleks olnud, tuleks maakondade ümberkujundamisel lähtuda rohkem funktsionaalsusest ja hallatava ala tulevikuvajadusi arvestavast kriitilisest suurusest.

Jaak Aab võiks niisiis Igor Tarole ja teistele istuvatele maavanematele veel ühe viimase ülesande anda: panna uued maakonnad kokku, et vabariigi sajandaks aastapäevaks saaks piirid ka korda. Ehk juba enne, kui suur vend Soome oma maakonnareformiga ühele poole saab.