/nginx/o/2017/07/20/6909679t1hcda5.jpg)
ESIMEST KORDA elus tahan ma kiita reformierakondlasi, kuigi ma ei tee seda meelsasti. Pisut leevendab minu hingevalu see, et tegemist on kohalike ehk siis Suure-Jaani kandi reformikatega, kes ennekõike on tublid inimesed ja alles seejärel parteilased.
Miks ma neid tunnustada tahan?
Põhjuseks on Sakalas avaldatud teade, et Suure-Jaani piirkonna reformierakondlased kogunesid sügiseste kohalike valimiste programmi arutelule (vaata 9. juulil Sakala digilehes ilmunud uudist «Reformierakondlased soovivad ühendvalla nimeks Suure-Jaanit» – toimetus) ja jõudsid mõningatele järeldustele, mis oleksid justkui kopeeritud valimisliidu Kogukonna Hääl programmi mustandist.
Valla tulevase nime Põhja-Sakala teemal oleme meiegi arutlenud ja meilgi on neid, kes soovivad edaspidi kasutada Suure-Jaani nime. See iseloomustab vallakeskust ja on ajalooliselt loogiline. Küll aga leidsime meie, et enne kui midagi muuta, on vaja küsida vallaelanike arvamust. Kui Suure-Jaani, siis olgu nii, ja kui Põhja-Sakala, siis jäägu nii.
Eriti rõõmustas mind reformikate järgmine järeldus: «Vallas on piisavalt aktiivne külaliikumine – ehk on õige senisest enam küsida inimestelt, mida nemad tegelikult tahavad ja vajavad.»
See tõdemus on üks alustaladest, tänu millele valimisliit Kogukonna Hääl üldse tekkis. Ma muidugi loodan väga, et sõna «ehk» sattus sinna lausesse kogemata ja reformikad ikkagi mõistavad, et just see ongi kohaliku elu juhtimises kõige olulisem. Vallavolikogu ja -valitsus ei tohi olla mingi leiutajate klubi, vaid koht, kus pakutakse lahendusi kodanike muredele ja viiakse sobivaid lahendusi ellu. Ning ka toda sobivust küsitakse neilt, keda asi otseselt puudutab.
On ülimalt oluline, et märkaksime neid, kes vajavad kogukonna abi. Eestlane on üldiselt selline, kes naljalt abi ei küsi, sest see paistab alandav. Ja tihti see ongi nii, sest ametnikud suhtuvad üleolevalt. Ametnik peab jõudma abivajajani, mitte vastupidi. Siin on kogukonnal ülimalt tähtis roll.
Valimisliitu luues olen kokku puutunud inimestega, kes ei ole küll valitseva jõuga rahul, kuid kardavad tema vastu kandideerida. Sel on lihtne põhjus: paljudel on elu ja töö seotud kohaliku võimuga ning leib laual on väga tähtis.
Seetõttu luban, et kui kuulen või näen oma kodupaigas, et niinimetatud vales nimekirjas kandideerijat represseeritakse, teen iga üksiku juhtumi avalikuks. Parteilisel käsuliinil ja toiduahelal ei tohi olla kohta isegi kohalikul tasandil. Tuleb valida, kas väriseda või väärikalt valitseda.