Mõtteid magusamaksust ehk Triibuline suhkur

Roland Tulik Foto: Peeter Kümmel

RIIK KEHTESTAB mitmesuguseid makse ja ega need eriti meeldivad ole. Maksud on olnud läbi aegade erinevad nii eesmärgi kui makseviisi poolest. Tuleb siiski tunnistada, et ilma nendeta ei saa inimtegevus ilmselt mõistlikult eksisteerida.

Aeg-ajalt püüame maksude olukorda kas lähinaabrite abiga või läbi ajaloo prisma võrrelda. Teeme seda muidugi valikuliselt.

Tagasi vaadates võib Euroopast ja mujaltki leida kummalisi makse. Nii näiteks kehtestas Vene tsaar Peeter I habememaksu. Tsaar Ivan põletas aga maha Tartu, sest väidetavalt ei olnud linn maksnud iga kodaniku kohta peamaksu.

TEEDE MAKS, paljudes riikides kiirteede maks, tollimaks, tulumaks, lennujaamamaks. Terendavad automaks ja kinnisvaramaks. Nõukogude ajast meenuvad lastetusmaks, ametiühingumaks ja raadiomaks. Kodanikel soovitati osta niinimetatud obligatsioone, kui ei soovinud sattuda vastuollu uue ühiskonna vaimsusega.

Ühesõnaga: maksude ja koormiste rida on olnud pikk ja värvikas. Arvata võib, et tulevikus tuleb sellele ohtralt lisa.

Riigikogu edastas kuu aega tagasi presidendile väljakuulutamiseks magustatud joogi maksu seaduse ehk meedias laialt kajastatud magusamaksu. Üheks põhjenduseks toodi hoolitsus rahva tervise eest. Suhkru tarbimine olevat suur ning eriti noorte seas kasvavat seepärast ülekaaluliste arv.

Teadupärast president seda seadust välja ei kuulutanud. Niisugune maks on osaliselt vastuolus põhiseadusega. Tuleb välja, et suhkur ei olegi päris valge, vaid triibuline.

Olen ise suur magusasõber. Kavandatud magusamaks mõjutaks seega mingil määral ka mind, aga siiski mitte nii oluliselt, et minna kusagile püünele ja häälekalt sõna võtta.

Huvitaval kombel on praegune suhkru hind arvuliselt võrdne nõukogude aja seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate omaga. Nimelt maksis kilo suhkrut – tavaliselt Ukraina peedisuhkur – 78 kopikat. Praegu võime osas poodides leida sama summaga hinnasilti kandvad ühekilosed suhkrupakid.

Siinkohal võiks teha pisukese võrdluse pensioni või miks mitte ka kuupalgaga, et saada aimu inimeste ostuvõime kohta.

Kui võtta nõukaaja kuusissetuleku suuruseks tubli 100–120 rubla, siis järelikult sai selle eest osta 130–150 kilo suhkrut. Praeguse tagasihoidliku 400–700 euro eest saaks 500–900 kilo. Vahe on märgatav!

Tõsi, nõukogude ajal oli peedisuhkur vist magusam. Kui palju eelmisel sajandil suhkrusisaldusega limonaadi, torti ja kooke tarbiti, ma ei tea.

KUI OLIN viieaastane põnn, oli suhkur suur defitsiit. Kui palju pidi kolhoosnik normtunde tegema, et osta kilo suhkrut, selle kohta mul andmed puuduvad. Kauplusest suhkrut normpäevade eest ei antud ega tehtud ka tasaarveldust koti kartuli või munade eest. Maksta tuli ikka rublades.

Suhkrut hankisid vanemad enamasti turureisilt Leningradist, praegusest Peterburist, kus see oli poodides kättesaadavam. Aga eks käidud ikka mitmes kaupluses, et koguda kokku need seitse või kümme kilo, mis koju viia.

Vanemad inimesed mäletavad kindlasti suhkrupeedist kodusel teel tehtud tugeva kõrvalmaitsega keedist, mida kasutati suhkru asemel. Tundmatu polnud ka sahhariin.

Isa tegeles mesindusega ja valmistas mesilaste talviseks lisasöödaks suhkrust siirupit. Mina ja minust noorem õeraas leidsime siirupi üles. Teelusikaga sai seda ohtralt maitstud. Kuniks isa avastas, et kastrul on sama hästi kui tühi. Ja siis oli minul võimalus tunnistada magusaine kasutamise triibulist tulemust. Õeraas pääses.

Kas tolles ajaloolises sündmuses rikuti ka kodanikuõigusi, võrdset kohtlemist ja põhiseadust, on juba teine teema.