Anzori Barkalaja: kui eluruumid on suured ja kõrged, mahub mõte liikuma

Anzori Barkalaja istub Sakalaga kohtudes oma meiereikodu terrassil. Ta on rahulik ja filosoofiline, kõneleb pikalt ja mõnuga. Tõmbab sigarette, joob kohvi ja vaatab kaugusse. Elumaja korstna otsas pesal plagistavad toonekured nokka ning batuudil hüppavad pereema Epp ja tütar Lela Riin.

Epp Barkalaja räägib hiljem: «Kord lamasin tütardega batuudil. Vaatasime tähti ja ootasime, et üks neist kukuks. Aga ootamatult langesid meie keskele hoopis nahkhiired.»

Veel kõneleb ta ududest ja päikesetõusudest, koduõue taga luusivatest metsloomadest ja lindudest ning sellest, kuidas toonekured vahetavad repliike kauguses häälitsevate sookurgedega.