Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/18/6905431t1h0d65.jpg)
Ringsõit Viljandimaa metsade vahel viis mind Veisjärve äärde. Seekord mitte ujumisranda, vaid vastaskaldale, et minna veele paadiga. Ürgsest männikust läbi kõndides jõudsin järvele järjest lähemale. Kohale jõudnud, ei suutund ma aga oma silmi uskuda: kalda äärest ei alanud vesi, vaid muda. Poolteist meetrit paksu muda, enne kui tuli õhuke veekiht! Pärast vaevalist teekonda mudas ja imemadalas vees, kaldast nii kuue meetri kaugusel sai normaalne paadisõit alata. Põhi ei olnud enam mudas kinni ja oli võimalik aerutada.
Olin kursis, et Veisjärve veetase on madal, kuid et olukord on nii masendav, ei osanud ma aimata. Kui asusin uurima põhjust, sain teada, et järve päästmise juures on oluline roll selle kandi metsaomanikel. Mõni maaomanik ei luba riigimetsa majandamise keskusel järve väljavoolule põhjapaisu rajada, kuid just selle abil oleks võimalik veetaset stabiliseerida.