Kes lasi tõde sedapidi paista?

Andres Ammas Foto: Erik Prozes

(Andres Ammase artikkel on ajendatud Jaak Alliku arvamusloost «Milleks vett segada?».)

OLEN JAAK ALLIKU sõnavõtte ikka tähelepanelikult jälginud – põnevuse, imetluse ja vahel ka imestusega. Tema seekordne katse vett segada ja lugejaid veenda meenutab Arvo Valtoni surematut fraasi «Viimsest reliikviast»: «Jumal olgu kiidetud! Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?» Osav retoorik mõistab kõnelda nii, kuidas vaja: valimisliitude poolt või vastu, parteide poolt või vastu.

OLEN ALLIKUGA NÕUS, et «keskkontorid» ei jaga Eestis õnneks ilmselt veel sageli näpunäiteid kohaliku poliitika sisu kohta. Ja kui seda teha püütaksegi, on tulemus pigem koomiline. Oskan tuua näiteid oma kodulinnast Haapsalust, mille volikokku 20 aastat kuulusin. Ei Res Publica «äraostmatute» nõuet linna põhimäärusesse eetikakoodeks lisada ega Jaanus Karilaiu soovi väikelinna Tallinna eeskujul mupo asutada võtnud kohalike terve talupojamõistus omaks.

Linnapead on olnud iseseisvad nii Viljandis kui Haapsalus. Haapsalus on linnapea Urmas Sukles valmis laskma end Reformierakonnast välja visata, aga oma valimisliidust ta ei loobu. Sama otsustav näib olevat Ando Kiviberg.

Ent vastuolud ja tülid riigi valitsemisel on küll kandunud vahel asja ees, teist taga üle kohalikesse volikogudesse.

Viljandi olusid lähemalt tundmata toon näite pigem Haapsalust. Nördimusest Reformierakonna Toompeal aetava poliitika üle kirjutasin kord isamaaliitlasena ajalehte Lääne Elu terava arvamusloo. Tollal

Haapsalus opositsioonis olnud reformarid nõudsid vabandust ja marssisid järgmisel volikogu koosolekul protestiks uksest välja, kuigi konflikt ei puudutanud Haapsalut mingil moel.

Oht, et parteide võimutsemise puhul laienevad parteide vastuolud (ja sellega kaasnev üksteisele kärukeeramine, näiteks finantside suunamisel) Tallinnast mujalegi, oli, on ja jääb.

MINU MEELEST JAAK ALLIK eksib, kui arvab, et valimisliitude aeg on möödas ja need peavad paratamatult loovutama koha erakondadele. 

Tänavu näeb Eestis vastupidist: Saaremaal on moodustunud võimas valimisliit kõigi valdade esindajaist, Pärnus on linnapea valimisliidu eesotsas, Põlvas ja Järvamaal panevad parteilastest maavanemad kokku valimisliidud, Haapsalus konkureerivad Reformierakonna ja IRL-i taustaga valimisliidud... Erakondadesse kuuluvatel kohalikel liidritel on jätkunud seejuures sümpaatselt palju meelekindlust minna koduerakonnaga kas või pahuksisse.

Olen Allikuga täiesti nõus, kui ta ütleb: «Valimisliidu eelis erakonnanimekirja ees oli ja on see, et nii mõnedki arukad ja tegusad inimesed, kellest oleks omavalitsuses palju kasu, ei soovi end ühel või teisel põhjusel siduda ühegi üleriigilise erakonnaga.» Nende inimeste arv näib praegu kasvavat, mitte kahanevat. Nende inimeste toel on täiesti võimalik (ja tegelikult hädavajalik) hoida lahus erakondlik parlamendipoliitika ja kogukondlik kohalik poliitika.

Allik nimetab sõltumatuid kodanike valimisliite naiivseks ja informatsioonist äralõigatuks. Minu meelest on hoopis naiivne arvata, et Eesti valijad ei kasvagi kunagi välja nõukogulikust mentaliteedist, et kõva poliitik on see, kes Moskvast (nüüd Tallinnast) fondi ja limiiti «välja lööb» (loe: «katuseraha» koju toob). Tõsi, see kasvamine on võtnud rohkem aega, kui allakirjutanu oodanuks, aga küüniline ja omakasupüüdlik parteiliste toiduahelate poliitika teeb ükskord paratamatult ruumi regionaalseid iseärasusi õiglaselt arvestavale riigimehelikule poliitikale.

Vabaerakond kogunes nädalavahetusel Viljandimaale Sammulisse oma esinduskogu koosolekule. Muu hulgas vaieldi selgemaks, kuidas mõtestame ja sisustame mõistet «vabakonservatism», mis näib päris hästi sobivat Vabaerakonna ilmavaadet iseloomustama. Lühidalt öelduna loob just vabakonservatism silla meie juurte ja maailmale avatuse vahel.

JAAK ALLIK ON TUNTUD osava poliitikuna, kes armastab konkurente kahvlisse panna. Kui ta ennustab, et Ando Kiviberg võib riigikokku kandideerida Vabaerakonna nimekirjas, siis tegelikult soovib ta sellist stsenaariumi igati vältida. Tõmbas ju viimastel riigikogu valimistel Vabaerakond sotsioloogide kinnitust mööda enim hääli ära just sotsidelt, keda Allik nüüd esindab.

Ma ei tea Kivibergi plaanidest 2019. aasta kevadeks ja vaevalt ta neid isegi veel lõpuni selgeks on mõelnud. Aga kui mõtlen Vabaerakonna vabakonservatismist kui ilmavaatest, mis suudaks eri poolustele jagunenud Eesti ühiskonna taas kokku tuua, ning asetan siia kõrvale Kivibergi ja tema meeskonna aastakümnetepikkuse töö Viljandi pärimusmuusika festivali kujul, siis need on küll sisuliselt üks ja seesama. Viljandi folgil põimuvad parimal moel maarahva soov hoida traditsioone ja mererahva püüe vaadata horisondi taha. Sellist vaimsust soovib Vabaerakond Eesti ühiskonda laiemalt.

Keda viljandlased sügisestel valimistel toetavad, on aga põnev jälgida kaugemaltki. Kas valimisliitudele jääb suurte parteide vastuseisust hoolimata oma koht ja kohalikku poliitikat nähakse kogukondliku poliitikana, on minu meelest 2017. aasta valimiste põhiküsimus.