Mind on pannud imestama arvamus, nagu oleks mõni amet õilistav. Tõenäoliselt avaneb päästetöötajal rohkem võimalusi teha üllaid tegusid kui autojuhil, ent eelkõige lähtub kõik ju inimesest. Kaastundlik ja hoolas sanitar võib kõiksuse vaekausil osutuda kaalukamaks kui patsiente tükitööna võttev kirurg.
Õpetajate töötasust rääkimine sunnib võrdlevalt mõtlema supermarketi kassapidajale, kellelt kõrgharidust ei nõuta. Tõsi, oleks õiglane, kui palk annaks võimaluse teenida tasa ameti omandamise aja- ja rahakulu. Ometi on vale väita, justkui töötaksid pedagoogid praegu pelgalt missioonitundest, ajakirjanikud tooksid varjatud asju päevavalgele üksnes ühiskonna heaolu silmas pidades või riik peaks toetama loovinimesi ainuüksi nende rikka hingeelu pärast.
Et me sissetulekust sõltume, on paratamatu. Seda salata on variserlik. Kutsumust nõudvate ametite puhul saab rääkida üksnes vaba pühendumuse ja pragmaatilise vajaduse vahelistest proportsioonidest.
Nii nagu on vale eitada raha tähtsust, nõnda ei saa jätta kõrvale ka teisi väärtusi, mida töö pakub. Märtsile kui hea teeninduse kuule võiks muidugi järgneda hea teenistuse kuu. Aga kui seda ei anna korraldada, oleks ehk abi ka hea kliendi kuust: et naeratus ei tuleks vaid ühelt poolt letti.