«Vaesekene, kui sa end ise kaitseksid, siis sind ei oleks enam olemas!»
Kes meid kaitseb?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle lausega hindas eesti päritolu keeleteadlane ja esseist Fanny de Sivers inimest, kes kunagi võttis kritiseerida Eesti hümni viimast salmi. Selliseid vaid-meie-ise-mõtteviisi järgivaid kangelasi on palju.
Pärast seda kui Jaak Aaviksoo kuulutati haridusministriks, algatas tema vastu «Päevalehes» intellektuaalse sõnasõja Tallinna ülikooli kunagine looja Rein Raud. Kui järele mõelda, aimub ideoloogilise rünnaku kõrval teine põhjus: Aaviksoo on avaldanud ülikoolide arvu vähendamise mõtet. Eks anna see ju Tallinna ülikoolilegi ohumärgi.
MÕNE inimese arusaamist mööda olevat toona veel kaitseministrina töötanud Aaviksoo ajakirja «Diplomaatia» korraldatud konverentsil peetud kõnes väitnud, et psühholoogiline kaitse võimaldab ajalugu ilustada või valet kasutada.
Sõnavõtu sisu on «Diplomaatias» minu meelest tabavalt kokku võetud: inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enesemääramise õigus. Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riikliku ja rahvuslikuni kasvamine seisab eesti rahval alles ees.
Veel ettekandest pärinevaid olulisi lühimõtteid. «Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda.»
Edasi toob Jaak Aaviksoo elulise näite: nii nagu peredele tuleb jätta õigus valida albumisse oma pilte, on vaja selline võimalus anda ka riigile ja rahvale. Sellest ei oska küll kuidagi välja lugeda valetamisele õhutamist, mida talle ette heidetakse.
SEE, et Vabadussõjas koondus eesti rahvas oma identiteedi eest võitlema, ei ole müüt. Nendele, kes pahatihti retooriliselt küsivad, mis on tõde, annab vastuse Vabadussõja võit.
Peame tunnistama, et enamik rahvast toetas igale inimesele antud vabaduse õigust, ehkki käputäis kippus juba 1918. aastal punastega kaasa minema.
Huvitav, et jumalakartmatud ei ole kunagi tulnud Fanny de Siversi väljaöeldud lihtsa tõe peale: kui väike eesti rahvas poleks võidelnud end vabaks, ei pruugiks teda ja niisiis tänapäevaseid kriitikuidki enam olemas olla.
Füüsikuna maailma teket, seekord küll rohkem arengut ehk ilmas millegi uue teket selgitades ei kasuta Jaak Aaviksoo levinud suure paugu teooriat, vaid näeb arengut käivitava põhjusena mina ja mittemina, ehk jõudu ja vastujõudu kui looduse kuldseadust.
See vastuolu sünnitabki mõiste «identiteet», millega paljud loodusteadust koolis pealiskaudselt õppinud filoloogid või rakendusülikoolist tulnud kitsavõitu silmaringiga insenerid ei oska midagi peale hakata. Mehaanikaseadusi nad muidugi tunnevad, kuid ei oska leida neid inimsuhetes. Nendest saabki alguse kõige ümbritseva iseenese tarkusest tulenev hindamine: usuõpetust ei pea nad enam vajalikuks ega oska midagi pühaks pidada.
Aaviksoo leiab selle iseka mina kohta lõbusa võrdluse: «Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel mahuvad naine-lapsed ka, mõnel enam mitte. Paljudel mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary klubi. Mõnel mahuvad keelesugulased, oma rahvas või rahvus, teistel jälle usukaaslased, kuidas kunagi.»
Iseenda kõikvõimsusesse uskujad ei salli riigihümni viimast salmi ega Eesti vabaduse nimel peetud võitlust.
Ajaloolane Eva Piirimäe leiab: «Näiteks need eesti mehed, kes võitlesid Eesti nimel Natsi-Saksamaa vägede koosseisus, ei ole mitte kangelased, vaid pigem ohvrid — inimesed, kes sattusid traagilisse valikusituatsiooni, kus pidid sisuliselt valima kahe inimsusevaenuliku režiimi teenimise vahel.»
Saksa vägedesse värbamise ja nende meeste vapra võitluseta oleks Saksa armee juba veebruaris asunud Eestit maha jätma ja Vene sõjamasin oleks veerenud meist üle.
Tõenäoliselt tähendanuks see hukku kümnetele tuhandetele, kes nüüd läände pääsesid, ja läänes Eesti vabastamiseks tehtud töö jäänuks olemata. Ega mõtlev inimene ometi usu, et Rahvarinne meid vabaks organiseeris. Suurriikidele olid siinsed ettevõtmised ainult lapselalin selle kõrval, mida võeti ette vabas maailmas.
Pariisis elaval Fanny de Siversil on tuline õigus: ükski inimhing ei suuda end kaitsta kurja karja vastu. Seda ei suutnud 1944. aasta septembris lõpuni ka noored eestlased südame sunnil idapiiril ülekaalukaid punavägesid tagasi tõrjudes.
Kummatigi ei tohi nende au rüvetada mälestussammaste vastased, kommunistlikku ajaloovõltsimist õppinud inimesed, kes nüüd kevadiste vasikatena vabaduses karates oma olematust maailmavaatest siginenud ning siit-sealt väljamaa koolidest kuuldud ja kokkuklopsitud filosoofilisi uitmõtteid levitavad.
Sellise maailmavaatelise selgrootuse on suuresti algatanud Euroopa Liit, mille kultuuri alus on ju teadagi kristlik maailmavaade, ehkki seda pole fikseeritud alusdokumentides, hoidumaks riivamast teistsuguse religioosse taustaga sisserännanuid.
Aga aeg on andnud arutust. Saksamaa kantsler on avalikult teatanud, et multikultuursus on seal maal läbi kukkunud. Fanny de Sivers nägi oma teadmiste ja loogikaga seda ette juba 2006. aastal.
AEG annab arutust. Hiljuti ilmutas see rahvatarkus end õige kiiresti teises rahvustunnet puudutavas olukorras: lahvatas inetu skandaal meie esisuusataja Andrus Veerpalu ümber, kellelt 29. jaanuaril leiti treeningu järel võetud proovist kasvuhormooni lubatust kõrgem tase.
Paraku ei piirdu arstiteadust õppinud katsetajad enam pingutusalade sportlastele süütute vitamiinide sissetoppimisega, vaid on asunud manipuleerima inimkehas toimivate keerukate ühenditega.
Veerpalu juhtumi korral ongi tegu sellega: dopingu väljamõtlejad on hakanud tegema katseid kehaomase kasvuhormooniga. Kaua aega ei olnud sellest kippu ega kõppu, aga 2004. aastal puutusid dopingu otsijad kokku tõsiasjaga, et nende meetodid kasvuhormooni avastamiseks ei kõlba.
Praegugi ei ole biokeemikud veendunud, et kehasse manustatut ja organismis endas füsioloogiliselt asetleidvat kasvuhormooni taseme tõusu saaks laboratoorselt eristada.
Liiati varieerub nimetatud hormooni kogus kehas suuresti — mis põhjusel ja otstarbel, see on seni selgitamata. Vaatluste põhjal on küll järeldatud, et tase tõuseb pärast pikaajalist treeningut, nagu juhtus Otepääl Veerpalu puhul. Inimese füsioloogia talitleb väga erinevate mõõdikute järgi, mõnikord isegi anomaalselt, mistap kellegi füsioloogiliste normide kahtluse alla seadmine on libe tee.
Eriti lubamatu on ajakirjanikel kõmu tekitada.
VÄHEMALT Eesti suusaliit lubab toetada Andrus Veerpalu, tema arsti, treenerit ja advokaati dopingusüüdistusevastases võitluses.
Pressikonverentsil paistis, justkui oleksid ajakirjanikud kaheks jagunenud: ühelt poolelt oodanuks laiemat silmaringi ja enam inimlikkust. Paraku ilmutasid kasvatamatust isegi fotograafid. Praegu võib nimetatud poolt pidada kuulujuttude levitajateks, sõnumitoojate asemel hoopis salaküttideks.
DOPINGU avalikustamise seaduski näeb ette, et kahtlustatavale tuleb jätta ainuõigus avalikustada esimese proovi positiivseks osutumine. Süüdistada valetamises suusaliitu, keda oli samuti teavitatud, oli ajakirjanikest väär — liiatigi et kordustesti tulemus jõudis ametlikult kohale alles pressikonverentsi eelõhtul.
Terve mõistuse hääl ütleb, et Andrus Veerpalu ei valeta ja temale tehtud test tühistatakse.
Sellegi juhtumi kokkuvõtteks sobib Fanny de Siversi mure, mis räägib eestlaste rahvuslikust uhkusest ja väärikusest ning haakub Jaak Aaviksoo infosõjameetoditega.