Lumerohked talved suurendasid Eestis kasvuhoonevajadust

Raivo Siimon demonstreerib katuseluugi avajat. Kui temperatuur tõuseb piisavalt kõrgele, siis selles olev õli paisub ja lükkab luugi lahti.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Viljandlane Raivo Siimon on mitu aastat tegelnud kasvuhoonete müümise ja paigaldamisega. Nõudmine nende järele on aasta-aastalt suurenenud.

Raivo Siimoni meelest on ostuhuvi kasvus oma osa viimastel lumerohketel talvedel: paljud vanad kasvuhooned on purunenud. Peale selle muutub aiandus järjest populaarsemaks, sest meediakampaaniad rõhutavad mahedalt kasvatatud saaduste tervislikkust.

Pakkumine oli kasin

Mõte hakata pakkuma kasvuhooneid tuli Raivo Siimonil kolm aastat tagasi. Nimelt oli kohalikus kaubanduses nende valik kesine ja hind üüratu. Ta otsis kontakte ja sõlmis kokkuleppeid ning hakkaski varsti kasvumaju müüma ja paigaldama.

Metallkonstruktsioonid toob ta Venemaalt ning katteks pakub Saksamaalt pärit polükarbonaati, vahel ka tavalist kilet. «Venemaalt tulev tsingitud metall on üsna hea kvaliteediga ja odav, aga sealne plast ei kannata kriitikat. Varasematel aastatel juhtus selle maaletoojal, et kaks aastat pärast müümist tulid kliendid ja tahtsid midagi korralikku. Kui Vene plast tuhmub kiiresti ja muutub rabedaks, siis tsingitud metalli kestus on umbes 30 aastat,» teab ettevõtja.

«Paljud inimesed ei oska ega taha ise kasvumaja paigaldada. Mitu inimest on tulnud minult abi paluma. Nad kurtsid, et soetasid kaks aastat tagasi triiphoone, aga pole, kes üles paneks,» pajatab ta. Raivo Siimon viib kauba kohale ning seab paika Kesk- ja Lõuna-Eestis.

Polükarbonaat on tulevikukate

Oma kasvuhooneid on ettevõtja pakkunud kevadel Türi lillelaadal ja sügisel Palamusel. Mõlemal juhul on uudistajaid olnud ohtrasti. Eriti innukalt on uuritud uudset polükarbonaatkatet. Nüüdisaegseks klaasiks nimetatud materjal on põrutus- ja ilmastikukindel, kestab ligikaudu 50 aastat ning säilitab omadused ligemale 40 miinuskraadi ja 120 plusskraadi juures.

Kõnealust materjali klaasiga võrreldes kinnitab ettevõtja, et taimede seisukohalt on karbonaatkate märksa parem: see hajutab valgust, laseb läbi vajaliku spektriosa ja hoiab hästi sooja. Viimati mainitud omadus on eriti tähtis öökülmade puhul. Polükarbonaat ei purune kergesti ning on pikaealine, kaalub vähe ja seda on lihtne hooldada.

Vanal heal klaaskasvuhoonel on paraku oma miinused: kergesti purunev materjal on ohtlik lastele. Ühtlasi vajab see rohkem hooldust ning pole taimede seisukohast nii hea kui plast. Klaasi eeliseks võib pidada odavust, kuid hinnavahe väheneb iga aastaga. Paljud eelistavad harjumuspärast kasvuhoonet parema läbipaistvuse ja välimuse pärast.

Lumi tuleb maha ajada

Raivo Siimon rõhutab, et kuigi uudne materjal on üsna vastupidav, ei või ka sellele lõputult lund koguda. Kui seda on sadanud mitukümmend sentimeetrit, tuleb kasvuhoone katus puhtaks ajada.

Ettevõtja sõnutsi ostetakse kõige rohkem 12, 18 ja 24 ruutmeetri suuruseid kasvuhooneid. «Inimesed lähtuvad pereliikmete arvust: neljaliikmelisele sobib 18-ruutmeetrine, vanemale abielupaarile piisab väiksemast,» seletab ta.

Siimon ütleb, et kui varem oli ostjatel peaaegu ainus kriteerium ruutmeetri hind, siis nüüd vaatavad nad ka raami paksust ja kõrgust ning kasvuhoone avarust: küllap on nõrgad konstruktsioonid lumerohketel talvedel kokku varisenud.

Mugavust armastav aiapidaja on valmis raha välja käima ka katuseluugi automaatsete avajate ja valgussensoriga kastmissüsteemi eest. Kui temperatuur tõuseb piisavalt kõrgele, paisub avajates olev õli ja luugid lähevad lahti.

Kastmissüsteem juhib vee iga taime juureni, vähendab veekulu ligemale viis korda, hoiab õhu kuivema ega uhu juurte ümbert ära pindmist mullakihti nagu voolikust tulev juga. Vett hoitakse spetsiaalses nõus, mis päeval soojeneb. Kastma asub mehhanism õhtul, kui ilm on jahedamaks muutunud.

Raivo Siimon soovitab paigutada kasvuhoone aias päikeselisele kohale, eemale suurtest puudest. Hea on põhja-lõunasuund: siis saavad taimed päeva jooksul maksimaalselt valgust. Suurte puude all olevale kasvumajale võib tuulega kukkuda raskeid oksi, samuti koguneb sinna lehti ja muud prahti, mida on tüütu puhastada. Vaid siis, kui kavatsetakse hakata kasvatama varju armastavaid taimi, võib olla otstarbekas paigutada triiphoone lehtpuude varju, mis kaitseb taimi suvel lõõskava päikesekiirguse eest ja hoiab temperatuuri mõõduka.

Väikest kasvumaja on lihtne hooldada. Valgust läbilaskva katte puhastamiseks saab kasutada hariotsikuga voolikut või käsna ja sooja vett, millele võib vajaduse korral lisada mõnd pesemisvahendit. Plasti ei tohi mingil juhul küürida jäiga harja või teraskiududest käsnaga. Et uksed ja aknad tihedalt sulguksid, tuleb nende raamid samuti puhtad hoida.

Kile kasutajaile olgu öeldud, et tänapäeval vajab see materjal väljavahetamist umbes iga viie aasta tagant: selle ajaga on kate enamasti rabedaks muutunud ega lase enam valgust läbi.  

Luksuskaup

Lõpetuseks arvab Raivo Siimon, et aiapidajale on kasvuhoone luksuskaup. Selle soetamiseks makstud raha eest saaks turult kümneid aastaid tomateid ja kurke osta.

Ettevõtja nendib, et paljudele on triiphoonega mässamine ja aiandus kirg ja hobi, mis pakuvad neile suurt rahuldust.

«Ent ega kõike saagi rahaga mõõta: omakasvatatud tomatil ja kurgil on tervisele hoopis teine mõju. Nende puhul tead täpselt, mida sööd.»

AJALUGU

Idee kasvatada taimi kontrollitud tingimustes pärineb Rooma riigist.
• Keiser Tiberius sõi iga päev kurke. Rooma aednikud istutasid need vankritele, mis lükati päevaks päikese kätte ja ööseks siseruumi. Klaaside asemel kasutati õlitatud riiet.
• Esimesed tänapäevased triiphooned ehitati Itaalias XIII sajandil. Neid nimetati algul botaanikaaedadeks ja neisse istutati maadeavastajate toodud troopilisi taimi.
• Mõiste «kasvuhoone» levis Hollandis ja seejärel Inglismaal. Praegu ongi neid kõige tihedamalt just Hollandis: mõni on nii suur, et suudab toota igal aastal miljoneid köögivilju ja lilli.
• Nüüdisajal kaetakse triiphooned klaasi, kile või plastiga.  
• Prantsusmaal olid esimesed triiphooned tuntud kui orangerie’d, sest neid kasutati, kaitsmaks apelsinipuid külmumise eest.
Allikas: www.aiaala.ee

Tagasi üles