Joomine on ohtlikum kui autojuhtimine, aga seda keegi ei õpeta

Alkohol on seljatanud Eestis paljud mehepojad. Kui sageli arvatakse, et joomine joojat ennast ei häiri, siis psühholoog Jaan Saare sõnul saab just jooja ise suurima koormuse ning kui tal oleks valida, käiks ta teist rada. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eelmise aasta augustist tegutseb Viljandi haigla juures alkoholitarvitamise häire kabinet, mida juhib kümme aastat Jämejalal psühholoogina töötanud Jaan Saar. Esimese aastaga on sinna abi saamiseks pöördunud üle 400 inimese, kellest ligi kolmandik on endiselt ravil.

Poolteist tundi kestnud intervjuu ajal helises kabineti telefon kolmel korral. Kahele patsiendile oli võimalik leida kokkusaamisaeg kohe järgmiseks päevaks ja ühele mõne päeva pärast. Kiirelt vastuvõtule saamine on Jaan Saare sõnul vajalik, sest pöördumiseni jõudmine iseenesest on juba suure barjääri ületamine ja sageli on alkoholiga pahuksisse sattunud inimeste motivatsioon kõikuv. «Häbi, süü, hirm joodikuks sildistamise või karistuse ees ning lootusetus abi saamise suhtes on tavalised,» märkis ta.

Jaan Saar, kui palju ma peaksin jooma, et siia kabinetti tulla?