MIKS mänguga? Sellepärast, et paremat võrdlust ei ole: elades oma elu, osaleme ühtlasi mitmesugustes mängudes, suutmata seejuures jääda objektiivseks jälgijaks või hindajaks.
Kui õige võrdleks elu mänguga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kõik vaataksid endaga ja enda ümber toimuvat eemalseisja pilguga, saaksid nad aru, mida ma silmas pean.
JÄTTES kõrvale kannatused, valu ja pettumused, mida tihti kogeme, näeme, et eksisteerimiseks ning elus püsimiseks on vaja sedasama mis mängimiseks: huvi, võistlusmomenti, tegutsemistahet ning valdamis- ja omamissoovi.
Olgu siinkohal lisatud, et pean mängu all silmas inimeste- ja rühmadevahelist võistlemist. Nii mängul kui elul on oma eesmärk, reeglid ja piirangud. Kui tunneme reegleid, siis tunnetame ka vabadust ning oleme võimelised elama ja mängima.
Ettevõtetele, organisatsioonidele ja riikidele teevad palju kahju ning saavad tihti ka saatuslikuks vabaduse ülemäärane propageerimine ja kuritarvitamine. Samuti toovad halbu tagajärgi piirangute pealesurumine ning see, kui õigusi ja kohustusi ei mõisteta või alahinnatakse.
Usutavasti ei vaidle keegi vastu väitele, et ühiskonnas, kus kõneldakse üksnes vabadustest, ei ole vastutajaid. Mis tahes tegevus, millele pole seatud mingeid piiranguid — isegi kui seeläbi püütakse inimest õnnelikuks teha —, toob lõpuks vaid õnnetust. Inimene, kes suudab leppida piirangute ja kaotustega ega karda neid, ongi vaba. See, kes riskib mängida piiri peal ning astub piirangute vastu, leiab end lõpuks lõksust.
Miks me siis ei saavuta alati eesmärki, mille nimel oleme enda arvates pingutanud? Sellepärast, et igas mängus on meil vastane ja temalgi on oma eesmärk, mille poole iga hinna eest püüelda.
Vastase siht on meie omale mõistagi vastupidine. Osapoolte sihiseadmised põrkavad kokku nii elus kui mängus. Üks võistkond tahab lüüa palli vastase väravasse, teine tema omasse. Mäng ongi üles ehitatud eesmärkide kokkupõrkele — eks ole lihtne?
Sellest saavad alguse probleemid, mis tuleb lahendada. Mulle tundub, et need on hädavajalikud. Kas keegi väidab vastupidist? Jälgige veidi elu ning te veendute, et kui inimesel pole sõlmi, mida lahti harutada, muutub ta aina õnnetumaks ja õnnetumaks.
Endaga hakkama saamiseks tuleb mõista probleemi ülesehitust. Kui saame aru, et see on põhjustatud kahest või enamast vastandlikust eesmärgist, ei kohuta olukorrale näkku vaatamine meid enam. Et elada elu, mängida mängu ja lahendada ettetulevaid probleeme, vajame veel midagi: valikuvabadust.
SEEGA võin öelda, et elu on mäng, kus võimekus sõltub õiguste ja kohustuste tundmisest ning tunnistamisest, eesmärkide mõistmisest ja teadvustamisest ning vabadusest valida, kas osaleda mängus või mitte.
Nõnda on mõistlik teha kiiresti selgeks elu mängureeglid. Need aitavad edasi minna — selleks me ju siia ilma loodud olemegi. Tagasi minna pole võimalik.
Vabadus, piirangud, eesmärgid ja valikuvabadus on minu malelaua neli nurka. Milline on sinu mäng?