Nurjatud ja lahendatavad probleemid

Urmas Suik Foto: Erakogu

​POLITOLOOG TÕNIS SAARTS on 16. juuni Sirbis kirja pannud tähelepanuväärse mõttearenduse. Ta leiab, et  XXI sajandi ühiskonna- ja majandusprobleemidele lahenduse leidmine on niivõrd keeruline ja mured ise nii mitmetahulised, et see käib tavalistele parteipoliitikutele üle jõu (vaata «XXI sajandi poliitikud: ametis, kuid mitte enam võimul» – toimetus).

Poliitikateadustes kõneldakse järjest enam nõndanimetatud nurjatute probleemide fenomenist. Nurjatud probleemid on hädad, mida on võimatu defineerida. Need on nii laiad, et keegi ei oska öelda, mis on nende tuum, ja muude probleemidega niivõrd läbi põimunud, et neid on võimatu üksteisest eristada. Nende puhul pole õiget ega valet lahendust. Lahendus saab olla üksnes hea või halb, parasjagu toimida või mitte.

Tõnis Saarts nimetab Eesti poliitika nurjatuteks probleemideks vaesust, regionaalset ebavõrdsust, rahvastikukriisi, eestivenelaste integratsiooni ja Eesti majanduse läbimurret, jõudmaks poolperifeeria riikide klubist kõrgelt arenenud majandusega riikide hulka. Tunnistagem: ühelegi neist ei ole õiget ja lihtsat lahendust.

LAHENDAMATUTE probleemide ajastul on poliitikutel järjest raskem välja pakkuda reitingu kergitamiseks vajalikke tulevikunarratiive. Eriti kui elukogemusi ja sageli haridustki on napivõitu. Mõni ime, kui sellistel poolharitud inimestel on värskete ideede genereerimisega raskusi.

Ühe sellise tüütuseni korrutatud, igas olukorras poliitiliste konkurentide poole lendu lasta kõlbava mõtteavaldusena võib esile tuua reformierakondlase Kristen Michali ja ka ajakirjanike papagoiliku tänitamise Keskerakonna ja Ühtse Venemaa lepingu kallal. Mingi kanal võiks ju idanaabriga suhtlemiseks olla. Mäletatavasti suhtlesid paljud lääneriikide liidrid ja intellektuaalid poolhullu natsifüüreriga, et sõja puhkemist vältida. Ja hiljem, kui sõda siiski puhkes, tegid läänemaailma suurvõimud natsivastases sõjas koostööd massimõrvar Staliniga.

Poliitikutel on lihtne ajakirjandusel ja sotsiaalmeedial silma peal hoida ning küsimusi tõstatada, et neile siis lihtsaid lahendusi pakkuda. Pagulastevastasus ja samasooliste abielud on ehk kõige markantsemad näited. Mind jätavad mõlemad teemad täiesti külmaks, aga tundub, et ühiskonda ei jäta.

Tuleb tunnistada, et rahvas on aktiivseks muutunud. Aktivistid on teemaks võtnud pisiasju, nagu Õismäe remmelgas, aga ka väga olulise Rail Balticu. Viimati mainitu kohta teeb 27. juuni Postimehes tähelepanuväärse märkuse kolumnist Olev Remsu (vaata «Uusludiidid ja ksenofoobid pealetungil» – toimetus): kui Eesti keeldub Rail Balitcu projektist, siis suure tõenäosusega ehitatakse see Riiast Ust-Lugasse ja sealt Soome. Soome igatseb ammu oma «saareriigi» staatusest Euroopa suhtes lahti saada.

Muide, minu arvates on meie europoliitikute võitlus Nord Stream 2 vastu täiesti mõttetu. See tuleb niikuinii, sest Saksamaa vajab gaasi ja Venemaal seda on. Ja Venemaast saab – õigem oleks küll vist öelda, et ta juba on – osa Euroopa majandusest.

MILLISED ON SIIS probleemid, millega meie poliitikud peaksid tegelema? Ehk peaks inimeste käest küsima.

Pärast vabanemist saime teada, et Eestis elavad mitte-eestlased on migrandid. Mõned radikaalsemad väitsid (ja mõni väidab seniajani) lausa, et okupandid ja kolonisaatorid. On täiesti sobiv, kui nad spordis Eestit esindavad, korralikult tööl käivad ja makse maksavad. Aga vaat eesti keelt ei taha põrgulised ära õppida! Selle kontrollimiseks on olemas isegi keelepolitsei, mida küll keeleinspektsiooniks nimetatakse. Ajakirjanik Erkki Bahovski nimetas ühe julgema vene noormehe arvamuseavaldust eesti keelepoliitika kohta isegi imperialismi ilminguks.

Olgu öeldud, et võõrkeele õppimine ongi raske töö. Mul on kogemus Nõukogude armeest, kus ehitusväeosa 500 ajateenijast umbes 300 olid eestlased. Paljud tulid seal niiviisi toime, et teenistuse lõpuks said nad vene keelest aru vaid kõige hädavajalikumal tasemel.

Enamasti õpitakse võõraid keeli vajaduse pärast. Mõnikord lugupidamisest keskkonna vastu, kuhu satutud ollakse. Mõnikord ka ajaviiteks. Aga ei ole kuigi tõenäoline, et tekib lugupidamine keele vastu, mille rääkijad sind okupandiks sõimavad.

Eesti vajab kõiki inimesi, kes on ühel või teisel moel siia sattunud. Ükski poliitik seda avalikult tunnistada ei julge. Ennem jahutakse selle üle, et näe, eestlased lähevad ära. Lähevadki, niikaua kui kodumaal ei ela ära. Eesti Rahva Muuseumi direktor nimetas neid mugavusmigrantideks. Riigi palgal istudes on hea hädasolijate kallal tänitada.

Aga Eestisse tullakse ikka ka. Viljandissegi on tekkinud Aasia restorane. Mõnes peab inglise keeles suhtlema, mõnes saab ka vene keelega hakkama.

Ehk oleks mõistlik meie keelepoliitikat revideerida? Riigi palgal istuvad keelebürokraadid ja eriti isamaalised poliitikud on teadagi selle vastu.

Teine suur mure, mis samuti ei ole nurjatu probleem, puudutab hariduselu toimimist. Olen kuulnud, et meie riigis saab põhikooli lõpetada ka puuduliku hindega. Puudulikke võib olla koguni kaks. Osa lapsi ei jõudvat üldse kooli.

Huvitav oleks teada, mida edaspidistes koolides, halvemal juhul tööturul, nende poolkirjaoskamatutega peale hakatakse. Kas haridusfunktsionäärid toodavad lumpenit? Kuuldavasti ei soovita inimesi isegi teaduskraadi kaitsmisel väga «ahistada».

MULLE MEELDIB, et omavalitsuste võimuorganite valimistel võtab maad olukord, kus parteide monopol on murtud. Mulle lihtsalt ei meeldi ükski monopol. Las inimesed valivad endi hulgast tuntuid ja tublisid, mitte reklaamirahadega üles pumbatud maskotte.

Järgmised neli aastat võiksid olla haldusreformi jätkuks, et tagada omavalitsusüksuste ülesehitamise järjepidevus nõnda, et pärast valimisi jätkab uus võim sujuvalt eelmise tegemisi. Parteikontoritest kohalesaadetud leegionärid oleks mõistlik varupingile ennast harima ja elukogemusi koguma jätta.