Ulda argipäeva kuuluvad mängud ja hea seltskond

Tallide tegevjuht Milja Aardla võrdleb Uldat 70. aastates prouaga. Sammuli raudvara ülesanne on nüüd veel vedada kalesse ja õpetada nooremaid hobuseid. Foto: Elmo Riig / Sakala

23-aastane Ulda avab oma suured tumedad silmad hommikul kella kaheksa paiku: just siis käib talliuks ja talitajad tulevad hommikusööki tooma. Hein ja kaer näksitud, on aeg suunduda päeva tähtsaima osa juurde ning 22 suksut liiguvad latritest heinamaale suuremasse seltskonda.

Talli ees lähevad poiste ja tüdrukute teed lahku. Esimesed jäävad kodule lähemale, samal ajal kui teised suunduvad Viljandi järve kaldal olevasse suurde koplisse. Kui täkud hakkavad hullama ja üritavad üksteisega mängida, siis märadel pole selleks esialgu mahti: tasahilju saabuv kevad annab lootust, et kuskil koplinurgas on tärganud värsket rohtu, mida saab heina kõrvale maiusroaks näksida.

Musta karva Ulda laseb 13 nooremal piigal ees joosta ega hakka ummisjalu koplisse tormama. Tema läheb nii nagu kõrges eas daamile kohane: rahulikult ja väljapeetult. Ega see rohi ju eest ära ei jookse.

Tähtis on sportlikkus

Sammuli tallide tegevjuhi Milja Aardla kinnitust mööda on Ulda neil kõige vanem hobune. Rahuliku meelega eaka mära päritolu kohta tallipere suurt ei tea. Aardla jutu järgi ei peeta Sammulis hobuste päritolu ja tõupuhtust esmatähtsaks, sestap pole pererahvas Ulda vanemate nime kindlaksmääramisega eriti vaeva näinud.

«Meie talli raudvara on vana tüüpi tori hobune — madalavõitu, tugev ja jässakas,» kirjeldab Aardla Uldat ja mitut teistki Sammuli tallide asukat. Parima meelega nimetatakse sealseid kabjalisi Eesti sporthobusteks, sest üht kindlat tõugu nende puhul esile tuua ei saa. Ulda ümber magab tallis nii tori kui trakeeni hobuseid, rääkimata nende segust.

«Tori hobune annab järglastele rahuliku närvisüsteemi. Klientidel, eriti lastel on nendega kõige turvalisem alustada. Kui tulevad kogemused, küll siis antakse kätte ka Ferrari,» laenab Milja Aardla võrdluse autode maailmast.

Ulda ise on välja õpetanud hulga ratsutajaid. Lisaks sellele käib just tema linnas kalessiga sõitmas, kui on vaja, et suurte ürituste ajal veaks inimesi ilus ja usaldusväärne hobune. Mitu korda on ta osalenud Viljandi hansapäevadel, pärimusmuusika festivalil ning pulmades.

Nüüd Uldat enam eriti tihti koplist ära ei viida. Hommikul läheb ta sinna ja õhtul siirdub tagasi talli.

Tema töö on vaadata, kuidas algajad ratsutajad aeg-ajalt koplisse tulevad ja ühe või teise noorema tüdruku talli juurde viivad. Nendega joostakse ja hüpatakse, kuid Uldal on see aeg juba sama hästi kui seljataga. Teda saab võrrelda 70. aastates vanaprouaga ja ega sellises vanuses kõlba enam moe pärast ringi keksida. Küll aga võetakse ta appi siis, kui õpetamist vajab mõni noorem ja kogenematum tallielanik.

Alles see oli, kui ta aitas tallirahval saani vedamiseks välja õpetada oma viimase lapse, nelja-aastase Tessa. Talvel rakendati Ulda ühe ja Tessa teise saani ette ning nii õppiski noorem mära rakendis rahulikuks jääma. Hobune kui karjaloom satub Milja Aardla sõnul üksi tunduvalt kergemini paanikasse, kuid ema kõrval õpib kunsti kenasti selgeks.

Hobuse õpetamist nimetab Milja Aardla aeganõudvaks protsessiks: mära tiinusest järglase väljaõpetamiseni kulub viis-kuus aastat ja alles siis selgub, kas kõik ikka läks plaani järgi. Sportlike eeldustega vanematel ei sünni alati samasugust varssa ja muidu ilusast loomast ei pruugigi sportlast saada.

Sadulat võib selga proovida, kui hobune on saanud umbes kolmeaastaseks. Siis hakatakse teda harjutama valjaste ja ratsanikuga. Algul tehakse üksnes kerget sõitu, kuid mõne kuu pärast läheb lahti tõsine töö. Kui kõik kulgeb kenasti, on noorel ratsul ees sama pikk karjäär kui Uldal.  

Väljas külm ei hakka

Ulda on seni väljas olnud peaaegu iga päev: tihe karvkate ei lase hobustele talvelgi külma ligi. Mida karmimaks kisub ilm, seda tihedamaks muutub Ulda karv. Sammuli rahva sõnul peaksid hobused tegelikult elama umbes kaks tuhat kilomeetrit lõuna pool, sest seal pole nii palju vihma, tuult ja külma niiskust, mida need loomad ei taha. Enamasti on just vihm ja pori süüdi, miks Ulda ja tema tallikaaslased vahel köhivad.

«Tüüpiline häda on külmetumine: siis hobused köhivad ja on nohused. Sagedased on ka jalahädad ning porist ja niiskusest tingitud kärnad, mis paranevad halvasti,» rääkis Milja Aardla. Paljud suksude haigused saavad alguse valest toitmisest, kuid Sammuli hobused ninaesise üle ei kurda.

Üldiselt võib öelda, et kui koplis on piisavalt heina ette pandud ja saab liikuda, on Ulda ja tema sõbrannad rahul. Kui läheb jahedaks, siis liiguvad märad natuke. Nooremad hakkavad teinekord mängimagi, kuid külma vastu aitab üsna hästi ka heina kallale minek. Mida ära ei sööda, see sõtkutakse jalge alla ja kasutatakse magamisasemena, kui tuleb isu teha väike uinak.

Poisid hullavad rohkem

Tüdrukute seas on ajutistest mängudest hoolimata rahulik. Tallidele ja teedele lähemal asuvas poiste koplis on liikumist märksa rohkem. Sammuli noorim täkk, tänavu aastaseks saav Popstar ei anna vanematele isastele rahu, vaid kipub teisi tagumikust hammustama. Enamjaolt ei tee nood temast eriti välja, kuid kolmeaastane Little John ei suuda rahurikkujat ignoreerida ja nii panevad noored täkud tihtilugu kabjad kokku.

«Need on poiste mängud,» naerab Milja Aardla hoolealuseid vaadates. Pole veel juhtunud, et nad mänguhoos üksteisele liiga teeksid. Kellele hammustamine haiget teeb, hammustab vastu ning ongi suurem tüli läbi ja võib rahulikult edasi mängida.

Märgates, et neid jälgitakse, laskuvad täkud tagasi neljale kabjale ja käituvad väljapeetult justkui härrasmehed. Kui pealtvaataja huvi kaotab ja tarandikust eemaldub, läheb jälle kemplemiseks.

Märad seevastu tulevad huvilistele julgesti ligi. Suures seltskonnas on hobusesõpradel tarvis hoolega jälgida, et nad hobuste vahele ei jääks, sest nood võivad pahaaimamatut uudistajat kogemata muljuda. Kurjad nad ei ole: lubavad paitada ja kallistada ning annavad musigi. Ulda vaatab seda kõike rahulikult pealt. Ligi tuleb temagi, kuid musitama ei kipu — tema vanuses tunduks see eblakas.

Õhtul hilja saavad Ulda ja sõbrannad poistega jälle tallis kokku. Igaüks on küll eraldi latris, kuid juttu võib ajada sellest hoolimata. Mais või juunis lisandub veel mõni vestlus- ja mängukaaslane, sest just siis peaks sündima neli varssa. Õhtuline söödud, keerab Ulda end õlgedele ja sätib mugavalt magama. Uni tuleks tunduvalt parem, kui üks noorem tüdruk läheduses nii hirmsasti ei norskaks.