Eestluse säilimiseks peame toetama perekondi

Kaia Iva Foto: Erik Prozes / Postimees

​SELLE KUU algul pakkusid tuhanded noored meile laulu- ja tantsupeol emotsioone, mis olid sõnulseletamatult ülevad. Tõotuse «Mina jään» andsid need vaprad noored ka tuuli trotsides ja eestlasliku jonnakusega Vabaduse väljakul tantsides. See on vaim, mis viib meid edasi. See on kirg, mis annab meile rahvana lootust: me ei hääbu, me jääme, me kasvame!

20 aastat tagasi ütles president Lennart Meri noortele laulukaare all: «Eesti laulu võim on alati olnud vabaduse teenistuses. Ka pimedatel aegadel on rahvas elujõudu ammutanud oma laulude ühisest esitamisest. Eesti rahvas on oma laulude võimust alati teadlik olnud: «ei meid jõua köied köita,» laulsime täie rinnaga ka siis, kui ÜRO, Euroopa Liidu või NATO kaartidel Eestit polnud ollagi.»

Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, oleme maailmakaardil leidnud oma kindla koha. Eestis juulikuuga alanud Euroopa Liidu eesistumisperiood on üks tähis sellest, kuidas me oleme riigina arenenud ja meil on oma roll maailmapoliitikas. Oma rõõmupeoga saime näidata, et me võime küll olla väikerahvas, kuid meis on jõudu ja tahet teha suuri asju, unistada koos, unustamata seejuures oma juuri.

KOGU SELLE rõõmu kõrval on meil rahvana aga üks mure: kellele anda eesti kultuuri hoidmise teatepulka edasi vananeva rahvastiku tingimustes? Kas seda olukorda saab muuta ja kuidas seda võiks teha?

2011. aasta rahvaloenduse andmetest on näha, et laste arv varieerub põlvkonniti. Selgub näiteks, et 40–55-aastastest naistest on lastetud vaid 7–7,5 protsenti, mis on väiksem osa kui vanemate põlvkondade puhul (nende puhul tuleb arvestada ka sõja järelmõjuga). Ühe lapsega piirdunud naiste arv on eri põlvkondades üsna sarnane, varieerudes 23 protsendist 28 protsendini.

Andmetest on ühtlasi näha, et Eestis on olnud pikka aega soosituim kahe lapsega peremudel. Viimase rahvaloenduse andmed näitasid, et alates kuuekümnendatest on kolme ja enama lapse sünd perre harv nähtus – seda juhtub vähem kui kolmandikus peredes.

Rahvastiku taastootmise taseme säilitamiseks peaks laste arv naise kohta olema 2,1. Vanuserühmas 50–59 on laste arv naise kohta 1,92, vanuserühmas 40–49 aga 1,85, mis näitab, et noorem põlvkond on saanud vähem lapsi ja see trend on seniajani languses. Mis on selle põhjuseks?

Väga sageli on kolmanda lapse saamise takistuseks majanduslik olukord. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal vähemalt kolme lapsega leibkondades laste absoluutse vaesuse määr 6,9 protsenti, samas kui kahe lapsega leibkondades oli laste absoluutse vaesuse määr 4,3 ja ühe lapsega leibkondades 3,6 protsenti. Need näitajad on küll aasta-aastalt paranenud ja vaesus on vähenenud, kuid seos lasterikaste perekondade ja vaesuse määra vahel on püsinud.

ET LAPSI SÜNNIKS enam, oleme ellu viinud hulga muudatusi. Juulikuust hakati suurtele peredele maksma lasterikka pere toetust. Seda makstakse neile peredele, kus kasvab vähemalt kolm last: kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 ja seitset või enamat last kasvatavale perele 400 eurot kuus. Näiteks kolme lapsega pere saab peretoetusi kokku 500 eurot kuus. Nii saab lasterikas pere riigilt täiendava kindlustunde ja ehk ka teadmise, et kolmanda lapse sünd ei kärbi suurema õe või venna võimalusi.

Kolmanda lapse uudne toetussüsteem on toonud kaasa ka kriitikat, justkui esimene ja teine laps ei tähendaks riigile midagi. Ikka tähendavad! Küsimus pole kaugeltki selles, kas riigi silmis on üks või teine laps kuidagi vähem või rohkem väärtuslik, kõik on väga väärtuslikud. Tõsiasi, et rahvastik vananeb ja kolmanda lapse saamine tähendab peredele suurema tõenäosusega vaesusriski, on aga pannud valitsust sisse viima muudatusi, et majanduslikel põhjustel ei loobutaks kolmanda või järgmise lapse sünnist.

Peredele paremate võimaluste andmiseks on plaanis ajakohastada ka vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi, mis toob isad rohkem koju perede juurde ja annab emadele parema võimaluse väikelapse kasvatamise kõrvalt palgatööd teha. Riigi ülesanne on luua piisavalt paindlikud tingimused, et inimestele jääks võimalus lapse ja pere vajadustest lähtuvalt töötegemist ja pereelu ühitada. Ühtlasi tähendab süsteemi muutus seda, et püüame hoolduskoormuse vanemate vahel võrdsemalt jaotada, nii et naised poleks tööturul enam alati nõrgem pool.

Lapse heaolu, õigused ja turvalisus peavad olema meile kõigile tähtsad. Lapse heaolu osa on mõistagi ka tema arenguvõimalused. Et neid paremini tagada, kogunes enne jaanipäeva esimest korda lastekaitse nõukogu, mida juhib sotsiaalkaitseminister.

Lastega tegelevad paljud organisatsioonid, igaüks oma nurga alt, kas siis hariduse, sotsiaalsüsteemi, vaba aja tegevuste või tervishoiu- ja kohtusüsteemi kaudu. Paljud teemad on aga tihedalt põimunud ja vajaksid senisest paremat koostööd, et kuskil ei tekiks kriitilisi lünki või mõttetut dubleerimist ja iga laps saaks talle vajaliku võimaluse.

ME KÕIK TAHAME, et lapsest kasvaks õnnelik ja ühiskonda positiivselt panustav täiskasvanu. Selle nimel tuleb ühiselt pingutada: luua lapse heaolu ja õiguste kaitse tagamisest valdkondadeülene tervikpilt ja tööplaan, kuidas kriitilistest kohtadest kõige paremini üle saada ning last ja tema vanemaid vajaduse korral toetada. 

Mu mudilaskooris laulev tütar ütles pärast laulupeo rongkäigul osalemist: «Ma olen nii õnnelik!» Selleks, et me saaksime ka järgmisel sajandil oma isamaal eesti keeles laulda

ja õnnelikuna laulupeo rongkäigus marssida, selleks, et meil oleks noori, kel on kirge isetekkeliseks tantsupeoks ja kes eestlust elus hoiavad, peame saavutama ühiskondli-

ku kokkuleppe: lapsed ei ole pelgalt iga pere enda asi, vaid nad on meie kui rahva ühine huvi.

Me vajame rõõmsat Eestit. Mida rohkem lapsi, seda rohkem rõõmu.