Vaba mõte. Toidukohti tülitamas

Ketlin Beljaev Foto: Marko Saarm

Kui tihti juhtub, et Viljandis on pühapäeval sadu orienteerujaid ja nende fänne? Pakun, et sajandis korra, ja see oli eelmisel pühapäeval. Sattusin ka siis linnas olema ja mul läks kõht tühjaks. Pastaisu ajas Herr Arturisse. Seal seisis minu ees viis-kuus portugallast, kes kõik tahtsid kohvi ja saidki. Söömise ajal ilmus aga kohvikusse üks eksinud näoga mitte-eestlasest härra, kes võttis kohe istet. Ootama ta sinna minust jäigi, sest teenindaja jutustas samal ajal köögis ega vaevunud sealt välja tulema. Kiri ütleb ju, et telli letist! 

Mul tekkis elus esimest korda tahtmine astuda kööki ja öelda: «Palun, minge tegelge selle mehega!» Siis aga mõtlesin, et tühja kah: pole minu äri, mis ma ikka tõmblen. Kui ei taha, siis ei taha. Lihtsalt kahju oli inimesest, kes ei saanud aru, miks pärast mahaistumist midagi ei järgnenud. Kedagi peale ühe makaronisööja näha ka polnud.

Olen Viljandis väljas söömas käinud viimasel neljal aastal ja valinud toidukohti ennekõike isu järgi. Õnneks vaevub enamik neist oma Facebooki lehel päevapakkumised üles lugema, nii et mul on enam-vähem selge, millise toidulõhna poole liikuma hakkan. Pendeldan seitsme-kaheksa söögikoha vahel, mis jäävad minu trajektoorile ja kus olen harjunud käima. Nende hulka kuuluvad ka Sushi City ja Vaga Mama.