Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/07/6869291t1hb705.jpg)
Vahel ma mõtlen, et elu oleks ikka kõvasti lihtsam, kui ei oleks seda kuramuse ajamõõdet. Olgem täpsed: tegelikult on aeg ikka üks paras rajakas. Võtame näiteks suve. Näed, et väljas särab päike, jooksed tuppa ujukaid jalga kakkuma ja kui uksele jõuad, on õu juba kolletunud lehenässakaid täis. Või sünnipäevad. Ma pidasin alles oma kolmekümne aasta juubelit. Selline tunne on, et bakhanaalidest pole veel pohmellgi korralikult lahtunud. Aga näe, sel suvel vaja juba järgmist kümnendit tervitama hakata.
No ühesõnaga, vahepeal kablutab aeg sellise hooga, et võtab suus hambad logisema. Siis aga istud näiteks poes kassasabas, et oma piimapakk ja saiapäts ära osta ja kodus diivanisse kukkuda, vaatad korra kella sihverplaati ja... Mida hekki: sekundiseier võtab nii vabalt, et võid südamerahus kaaskannatajatele «Kalevipoja» ette deklameerida, enne kui see ühe plõksu võrra edasi viitsib liikuda. Masendav.