Sööme sõnu. Ei, aeg ei peatu

Kastmes hautatud pardikoivad Foto: Üllar Priks

Vahel ma mõtlen, et elu oleks ikka kõvasti lihtsam, kui ei oleks seda kuramuse ajamõõdet. Olgem täpsed: tegelikult on aeg ikka üks paras rajakas. Võtame näiteks suve. Näed, et väljas särab päike, jooksed tuppa ujukaid jalga kakkuma ja kui uksele jõuad, on õu juba kolletunud lehenässakaid täis. Või sünnipäevad. Ma pidasin alles oma kolmekümne aasta juubelit. Selline tunne on, et bakhanaalidest pole veel pohmellgi korralikult lahtunud. Aga näe, sel suvel vaja juba järgmist kümnendit tervitama hakata.

No ühesõnaga, vahepeal kablutab aeg sellise hooga, et võtab suus hambad logisema. Siis aga istud näiteks poes kassasabas, et oma piimapakk ja saiapäts ära osta ja kodus diivanisse kukkuda, vaatad korra kella sihverplaati ja... Mida hekki: sekundiseier võtab nii vabalt, et võid südamerahus kaaskannatajatele «Kalevipoja» ette deklameerida, enne kui see ühe plõksu võrra edasi viitsib liikuda. Masendav.

Nii et vahelduva eduga kas lohiseme järel või ootame endal tagumiku kandiliseks ja siis ühel päeval sureme ära. No aga kaeba või Euroopa Inimõiguste Kohtusse, aega ära ei keelata. Tuleb lihtsalt ära kannatada ja nipitada. Ka köögis. Loomaliha hautamine võtab näiteks tunde, aga kui pistad parditükid potti, on tunni pärast laud kaetud ja võib täies rahus edasi vananeda.