Maavärin ajas viljandimaalasele hirmu nahka

Ly Tolberg armastab oma tööd joogatreenerina. Jooga on talle õpetanud, et keha ja hing on kaks erinevat, kuid omavahel pidevas dialoogis olevat poolt. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandimaalt pärit joogaõpetaja Ly Tolberg tuli Jaapanit tabanud maavärina tõttu tekkinud segaduse eest Eestisse varjule.
 

«Sõbrad lausa sundisid mind lahkuma, mõni lubas isegi pileti osta — peaasi et ma sealt ruttu ära sõidaksin.»

Väiksed maavärinad on Jaapanis sagedased ja kestavad umbes pool minutit. Seekordne raputas saareriiki kolme minuti vältel. «See aeg tundus igavik. Hirm oli väga suur. Olin parajasti kodus, kui vappumine pihta hakkas. Jooksin sokkide väel tänavale: inimesi polnud, maa kobrutas ja hõljus.»

Ly kodu sai küll kõvasti raputada, kuid jäi terveks. Suur riidekapp prantsatas kummuli, ent lilled jäid laudadele ja riiulitele nagu tillukesed buda kujudki. «Mul on neid üsna suur kollektsioon ja ma olin väga hämmastunud, kui selgus, et maavärinas polnud neist ükski põrandale kukkunud.»

Tasasel maal on hea rääkida suurest tohuvabohust ja väikestest imedest. Seal aga maa väriseb ja vappub ning teadlased ennustavad, et hullem on alles ees. «Hädavajalike esemetega kohver seisis ukse kõrval, juhuks kui tuleb kiiresti lahkuda, ent asjad tundusid ühtäkki ebaolulised. Peas keerles ainult mõte, kuidas pääseksime meie: laps, mees, koerad ja ma ise.»

Naise silmad tõmbuvad niiskeks, kui ta jutustab oma mehe vanematest, kelle kodulinnast käis üle tsunami, pühkides kaduvikku kõik, mis teele jäi. Nende firma ja töötajad on läinud, imekombel jäi alles eluase. Praegu hoolitseb poeg kodupaigale truuks jäänud vanemate eest.

Naise otsus värisevalt maalt lahkuda tuli pärast seda, kui maavärina ja tsunami purustustele lisandus Fukushima tuumajaama avarii.

Välismaale tööle

Ly Tolberg siirdus Jaapanisse tööle kümme aastat tagasi. «Läksin baari tantsima. See oli Moulin Rouge’i tüüpi koht, kus päeval käisid treeningud ja õhtul näidati kabareeprogrammi. Meil oli viis kava ja pidevalt õppisime uusi.»

Algul oli noorele naisele kõik võõras. «Inimesi oli hirmus palju ja kõik tundusid olevat ühte nägu. Ajapikku õppisin neid eristama, armusin ühte mehesse ja sellesse maasse.»

Ly Tolberg on abielus jaapanlasega ja elab Tokyos. Neil on oma maja. Jaapani mõistes olevat see väga vana, neljakümneaastane. Abikaasa Aki tegutseb puhkuseäris ja enne maavärinat oli perel vetikatest toidulisandite tootmise ettevõte.

Võõrasse riiki tööle läinud naine sõitis esialgu mitu korda aastas Eestisse peret ja pisitütart vaatama. Kuus aastat tagasi, kui laps jõudis kooliikka, tuli otsustada, kas valida siinne või sealne õppeasutus.

Ainult eesti keelt kõnelnud arglik tüdrukutirts kohanes uues keskkonnas kiiresti. Nüüd räägib ta nii inglise kui jaapani keelt ning oskab ema sõnul kasutada juba seitsetsadat kanji’t ehk silpkirjasümbolit ema kolmesaja kõrval. Tütar Jessica õpib jaapani koolis ja on tõusva päikese maa eluga harjunud.

Ly Tolbergi jutus võib aimata pisut võõrapärast kõlavarjundit. Ta tunnistab, et mõtleb inglise keeles. Igapäevased töökeeled on inglise ja jaapani, sest spordiklubis, kus Ly Tolberg joogatreenerina töötab, käivad harjutamas mõlemat keelt kõnelevad inimesed.

Armastus ja viha

Tantsijatöö kõrvalt joogatreeneriks õppinud Ly Tolberg tunnistab, et vihkas kooliajal kehalist kasvatust. Joogat ta õieti spordiks ei peagi. «See on pigem ravim, mis hoiab su meele ja keha terved ning heas vormis,» leiab naine. «Meelt kosutab ka see, kui saan siin oma oskusi jagada. Lihtsalt jõude viibida oleks hirmus, sest mõtted kipuvad ikka Jaapanisse.»

Esialgu on Ly Tolbergil kavas Eestisse jääda mai keskpaigani. «Siis on ehk seal olukord rahunenud,» loodab ta optimistlikult ja lubab seni Viljandis paar korda nädalas joogatunde anda.

Ly Tolbergi ashtanga-jooga tutvustavasse tundi kogunes umbes kolmkümmend naist. Nad said näha ja jõudumööda kaasa teha harjutusi, mis tundusid paljudele saalis viibijatele võimatu kondiväänamisena.

Joogatreener julgustas huvilisi jätkama, kinnitades, et Jaapani käivad tema treeningutel isegi seitsmekümneaastased ning mehi on saalis alati rohkem kui naisi. Eakad jaapanlased harjutavad noore eesti naisega peale kehaasendite hoidmise ka inglise keeles kõnelemist ja tutvustavad vastutasuks jaapani traditsioone.

«Kuuekümne viie aastane joogatundides käija õpetab mulle teerituaale,» räägib Ly Tolberg. «Rohked pisiasjad muudavad teejoomise omaette sündmuseks. Tassi ja taldrikut tuleb lihtsalt hoida ning erilisel viisil liigutada, enne kui juua tohib.»

Tolberg tunnistab, et Jaapanisse sattumine ja praegune elu, kui jätta maavärin arvestamata, on parim, mis temaga kunagi on juhtunud. Kümme võõrsil elatud aastat pole kaotanud noore naise koduigatsust. «Vähemalt kord aastas tuleb see kindlasti. Näen siis unes isegi eesti toite ja igatsen lund — puhast, valget, kohevat.»

ARVAMUSED

KATI LEE,
ema

Tokyo on suur linn ja Ly oli Jaapanisse minnes alles väga noor. Küllap iga ema on mures, kui laps hakkab laia maailma minema, ja eks ma hurjutanud teda ikka päris korralikult. Kui ta läinud oli, rahunesin maha: Ly väike tütar jäi minu juurde ja suhtlesime tihedalt. Ehkki Ly polnud füüsiliselt kohal, viibinuks ta justkui iga päev meiega. Hea on näha, et tütar on õnnelik ja saab teha tööd, mis talle tõesti meeldib.

JESSICA TOLBERG,
tütar

Elan emaga koos ja just seal, kus tema otsustab. Mulle meeldib nii Jaapanis kui siin, vanaema juures. Siin isegi natuke rohkem. Õpin viiendas klassis ja meie klassis on 35 õpilast. Harjutasime koolis just uut laulu, kui algas maavärin ja õpetaja käskis meil kiiresti toolide alla ronida. Arvasime, et kool kukub kokku — see oli nii õudne. Kool jäi terveks. Pärast maavärinat algas vaheaeg ja kui nüüd tagasi lähen, siis juba kuuendasse klassi.