Tantsupeoline: proovis tuleb olla nagu sibul

Iga tantsupeoline kasutab proovides puhkehetki omamoodi: ühed otsustavad uinaku teha, teised parandavad vahendeid. Pildil Urve Tamm oma õpilastega. Foto: Merlin Kuld

Teisipäeva hommikul võtsid Viljandimaa edukaimad kollektiivid suuna pealinna, et alustada 12. noorte tantsupeo “Mina jään” proove. Lisaks pikkadele proovipäevadele tuleb noortel staadionil kannatada tugevat tuult ja põletavat päikest ning võidelda koha eest bussis.

Viljandimaalt sõitis tantsupeole mitu bussitäit võimlejaid ja rahvatantsijaid. Olenemata sellest, et proovipäevad kujunevad tihtipeale kuni kaheteistkümnetunniseks, suudavad noored sellele positiivselt vastu minna.

Getter Põru esineb tantsupeol IX–XII klassi võimlemisrühmas. Kui teisipäeval kestsid suurte võimlejate proovid päeval kella kolmest õhtul üheksani, siis kolmapäeval harjutasid nad staadionil kella üheksast hommikul kella üheksani õhtul. Ja samasugused pikad päevad ootavad veel eeski.

Põru nentis, et proovipäevad on küll natukene väsitavad, kuid sellegipoolest inspireerivad. „Päev otsa väljas püstijalu olla ei ole kerge, aga tuleb olla positiivne. Kõike ei tohi liiga tõsiselt ja südamesse võtta. Näiteks seda, kui treenerid kurjemat häält teevad.“

Tantsupeoline kui sibul 

Ilmastikuolud on päeval väga muutlikud ning seetõttu peab mõtlema riidevalikule. Põru märkis, et riideid peab staadionile palju kaasa võtma. „Pead olema nagu sibul: riideid peab saama tihti ära võtta ja juurde panna.“

Samas tunnistas neiu, et ilmaga ei ole seni halvasti läinud, sest sadanud veel ei ole. „Kolmapäeval näiteks oli liiga ilus ilm. Panin jalga suusapüksid, aga oli hoopis lühikeste pükste ilm. Nii ma seal higistasin,“ kirjeldas Põru.

Et proovid olid kahel esimesel päeval lisaks Kalevi staadionile, kus tantsupidu aset leiab, veel teistelgi staadionidel üle pealinna, pidid noored palju seiklema, nii jala kui ühistranspordiga. Just bussisõidud ongi need, mis paljudele kõige paremini meelde on jäänud.

Getter Põru rääkis, et kolmest bussist mahajäämine on täiesti tavaline, sest neile lihtsalt ei mahu peale. Ta meenutas seika teise proovipäeva õhtust, mil ta oli oma rühmaga bussi oodanud ning märganud, et peatuses on väga palju inimesi.

„Mõtlesime, et oleme kavalad ja jookseme eelmisesse peatusesse, kuhu oli oma kuussada meetrit. Meil oli sinna jõudmiseks aega kolm minutit. Jooksime, nii et keeled vestil, aga me jõudsime. See oli naljakas lõpp päevale,“ kirjeldas Põru.

Viljandi gümnaasiumi noorte segarühma tantsijad hõiskasid justkui ühest suust, et proovipäevad on olnud vinged ja positiivsed. Päevad muudab noorte sõnul pisut keeruliseks see, et staadioni kõrval on palju ootamist ja kava ei saa ühekorraga ära teha.

„Seltskond ja juhendajad on hästi sõbralikud ja toetavad. Just see on see, mis positiivsena hoiab,“ ütles segarühma tantsija Marily Jaanson.

Proovid kui tööpäevad 

Ka pisikestel tantsupeolistel on pärast kaheteisttunniseid proovipäevi endiselt sära silmis. Nagu ütles Jakobsoni kooli võimlemisrühma tüdruk Johanna Mänd, on ta õhtul hoopis energilisem kui päeval.  „Proovid lihtsalt kannatame ära, kas või virisedes ja halisedes, aga tegelikult on siin hästi tore.“

Noored võimlejad märkisid, et proovides tehakse väga palju muudatusi, mis ajavad esialgu küll segadusse, kuid ei ole ületamatud. „Joome palju vett ja räägime üksteisega. Nii elame pika päeva üle,“ ütles Mänd.

Kõige toredamaks osaks päevas peavad väikesed Viljandi võimlejad hoopis poeskäimist ja õhtuid koolimajas. „Proovipäevad on nagu tööpäevad, koolimajas aga saame sõpradega jutustada ja puhata,“ lausus Mänd.

„Ma olin siin tantsupeol esimest korda õnnelik, et sain kooli tulla,“ ütles Keiti Henga naerdes.

Väikesed võimlejad tunnistasid, et hommikul ärgata on küll raske, aga tegelikult jõuavad nad ilusti välja puhata.

Ka Getter Põru nõustus, et pikka päeva on kergem vastu pidada, kui palju vett juua. Lisaks aitab vara magamaminek ning iga vaba hetke tuleb kasutada puhkamiseks ja lebamiseks.  „Kuigi kuuekümne inimesega ühes ruumis magada on keeruline,“ tunnistas ta.