Soovid täituvad, lihtsalt mõnikord läheb veidi aega

Vanasõna ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi, ja see on puhas tõde. See, mis omal ajal «Rock Summerile» ei jõudnud, tuleb mõne nädala pärast kohale lõunanaabrite juurde.

FOTO: Erakogu

​See oli 80-ndate lõpp, kui samal ajal raudse eesriide rebenemisega jõudis Eesti NSV territooriumile nõndanimetatud indie-muusika. Praeguseks on see termin väga laialivalguv, ent tollal tähendas see eelkõige postpungist välja kasvanud kitarribände, kes tegutsesid sõltumatute plaadifirmade all. 

Tellijale

Olin minagi pungist välja kasvamas ja indie-rock kõlas väga huvitavalt. Kuigi tollase üldlevinud arusaama järgi oli kogu indie üks Briti saarte värk (hiljem kasvas ju sellest välja britpop), oli mitu tollast selle stiili lipulaeva, sealhulgas tänavu «Positivusel» esinev Pixies, hoopis USA päritolu.

Pixies tuli kokku juba 80-ndate keskel ja minu teadvusse jõudis ta eelkõige oma teise albumiga «Doolittle» (1989). Noorele punkarile, kes hakkas huvi tundma ka teistsuguse muusika vastu, oli Pixies väga sobilik üleminekubänd. Laulja ja grupi põhihelilooja Francis Blacki lood olid lühikesed ja pungilikult lihtsate meloodiatega, aga ometi kuidagi teistsugused, indielikud – mida see siis ka ei tähendanud.

Tagasi üles