Sri Lankale meelitavad igavene suvi ja elurõõmsad inimesed

Tangerine Beach. Hotellitoa aknast avanes vaimustav vaade kõrgetele kookospalmidele ning aia taga mühavale India ookeanile. Paremal näeb pikkade õhujuurtega mangroovipuud. Foto: Helgi Kaldma

Hommik oli imeline. Kui rõduukse avasin, hoovas tuppa päikest ja vetemüha. All aias kõrgusid kookospalmid ja aia taga lükkas India ookean randa vahuseid laineid, aga varjualused olid veel puhkajatest tühjad.

Üllatus oli seda suurem, et olime saabunud hotelli sügavas pimeduses ning selle nimi Tangerine Beach laskis ranna olemasolu ainult aimata.

Teadagi, mida teeb inimene, kes on saabunud pika talve lumeväljade keskelt täissuve rohelusse ning sooja on 30 kraadi: ta võtab päiksevarju all lavatsil koha sisse ning tunneb sulaselget õndsust. Kuskilt libiseb pähe laulurida: «Palmipuude vilus puhata on ilus...»

Soov uurida ümbrust ja inimesi tekkis paar päeva hiljem.

Aastakümnete unistus sai teoks

Unistus näha Sri Lankat sugenes juba siis, kui riiki tunti alles Tseiloni nime all ja selle valitsusjuht oli Sirimavo Bandaranaike, maailma esimene naispeaminister. Küllap sai ajendiks mõni raamat või lehelugu. Sel ajal oli India ookeanis peituv palmiriik muidugi kättesaamatu.

Tänapäeval öeldakse, et kui väga tahta, pole miski võimatu.

Puhata oli tõesti mõnus, kuigi soojas ookeanis ähvardas iga laine solberdajat soolase veega üle kallata. Ent niisama huvitav ja ilus oli tutvuda saare ja inimestega.

Osa sellest tuli kätte sealsamas hotelli aia taga, kus kohalikud pakkusid salle, kleite, massaaži, banaane, kookospähkleid ning ekskursioone isegi üheleainsale inimesele. Kookosemüüja kõrval ootas armuandi noor vigane mees — kõigil on vaja igapäevast leiba.

Esimese väljasõidu tellisimegi aia tagant. Olime toanaabriga kahekesi ja reisi korraldajaid oli samuti kaks: väikebussi juht ja giid.

Kellel on ette võtta hea kaart, võib kiigata Indiast allpool oleva tilgakujulise saare edelaossa. Nelikümmend kilomeetrit pealinnast Colombost lõuna pool on Kalutara — Kalu ehk Musta jõe ääres olev linn. Järgnevad Beruwala, Aluth­gama, Bertota ja veel mitu linna kuni Galleni.

Aga kus lõpeb üks asula ja algab teine ning missugune loodus nende vahele jääb? Nagu teel lennujaamast hotelli, seisis sealgi maja majas kinni ja üks pood kükitas teise kõrval.

Nii oli see terve pika tee, kusjuures ainult mõnel hoonel oli suurust ja väljanägemist, teised olid armetud uberikud.

Aga mõelgem: 65 000 ruutkilomeetril elab ümmarguselt 21 miljonit inimest, ametlikel andmeil ühel ruutkilomeetril 316. Kõige tihedamalt on rahvast lõunapoolsel rannikualal, eriti edelaosas. Põhi ja ida on hõredamalt asustatud.

Aeg-ajalt ilmestasid vaatevälja ookean ja maju ümbritsevad palmiaiad. Üllatav tundus Kalu ja Bentota laius: mõlemad jõed moodustavad rahulikult ookeani suubuva vetevälja.

Jõge ilmestavad kallid villad

Bentotal tegime mootorpaadisõidu. Rooli hoidis ja juttu puhus Randy — nii ta end tutvustas.

Mõlemat kallast ehtisid põhiliselt hollandlastele ja riigi endise pealinna Kandy rikkuritele kuuluvad rohelusse uppuvad villad. Jõel ekslev üksik aerutaja ajas isevärki äri: kui vaatasid tema käel olevat umbes 30 sentimeetri pikkust krokodillipoega ja lubasid eluka endale õlale sättida, pidid loovutama natuke ruupiaid või mis veel parem —
dollareid.

Veidi hiljem pööras paadimees sõiduki paremasse kaldasse, kus meid seirasid veest krokodilli silmad ja mangroovijuurel lesis varaan. Veidi aega seilasime ka mangroovitihnikus, pea kohal nende puude rippuvad juured.

Kui taas bussis olime, tegid juhid Bentota sillast mõne kilomeetri kaugusel peatuse.

Ühtäkki seisime silmitsi väikses basseinis ujuvate ööpäevavanuste  kilpkonnapoegadega. Teises vannis nägime albiinokilpkonna ja kolmandas uimerdas mitme aasta vanune isend, kel puudus üks esijäse.

Ilmnes, et kilpkonnad käivad sel rannaribal munemas ning nende munade ihaldajaid on linnakohas liigagi palju. Kui emasloom on kurna hoolsalt kinni katnud ja oma teed läinud, kaevavad loomade aitajad munad välja ja matavad oma aias liiva alla. Päev, mil pojad kooruvad, on teada ning loomakesi hoitakse basseinis, kuni saabub aeg need vette lasta.
Needsamad mehed olid elule päästnud ka kolme jalaga kilpkonna.

Giidipaar üllatas meid veel kindlusevaremetega, nagu neid on nähtud Mehhikos ja mujalgi. Need pidid küll kaitsma maad merelt saabuvate vallutajate eest, aga ei kaitsnud ühti. Portugali sõdalased randusid saarel 1501. aastal ning muutsid paari tuhande aasta vanuse singalikeelse nimega linna Kolamba endale sobivaks Colomboks, et jäädvustada Kolumbuse nime.

Hollandlased saabusid aastal 1656. Nendelt pärinevad ookeani rinnatisele rajatud võimsad müürid. Briti kolooniaks sai Sri Lanka 1796. aastal, vabanemine tuli alles 1948. aastal.

Enamik singaleid kas tönkab või räägib päris hästi inglise keelt. Võta kinni, on see koloniseerimise järelkaja või üleilmastumise märk. Üks riigi ja rahva elatusallikas on turism.

Lõunatunnil jooksis meie juurde giid, silmad hirmu täis: «Jaapanis oli hommikul suur maavärin, tsunami liigub meie poole.»

Oma lõunasöögi võisime siiski lõpetada: selleks ajaks olid retke korraldajad saanud lisainfot ja maha rahunenud.

Taimaad ja teisi ümbruskonna riike laastanud 2004. aasta 26. detsembri tsunami oli külvanud hävingut ka Sri Lankal. Kuue meetri kõrgune laine oli lammutanud kõik, mis ette jäi — pühkinud oma teelt isegi raudteerongi koos sõitjate ja rööbastega. Surma sai 50 000 inimest ja hävis tuhandeid hooneid. Ainult palmid pidasid valule vastu.
Meie giid oli siis oma silmaga näinud, kuidas lained maismaal mäkke jooksid.

Pinnewala külla elevandikarja vaatama

Varahommikust hilisõhtuni kestva ekskursiooni siht oli tegelikult üsna saare keskel paiknev endine pealinn. Kandyt ennast me siiski ei näinud, kui välja arvata pikk läbisõit ja õhtune käik suurde buda usu templisse. Kõik muud huvikohad, nagu elevandikasvandus ning vürtsipuude ja -põõsastega ajurveda aed, asusid linnast väljas mägede vahel. Kohati olime merepinnast arvates 2000 meetri kõrgusel.

Pinnewala elevandiorbude kodu asub Kandyst 40 kilomeetri kaugusel. 1975. aastal  võeti seal hooldada seitse emata jäänud elevandilast, ent sinna jõudis ka teisi abi vajavaid londilisi. Praegu on kasvandikke umbes 75, neist vanim 65-aastane. Võimsaim hoolealune oli must pime loom. Üks elevant oli kaotanud maamiinil esijala ning liikus küürakana teiste hulgas.

Kahel elevandimammal olid umbes nädalased tited — hallid ja karvased, küünitasid nad londi aeg-ajalt tissi järele.

Kaks sajandit tagasi mägedele suuri teeistandusi rajades kasutasid inglased veojõuna elevante, kes siis elasid veel ka metsikult.

Üllataval kombel leidus elevandikarja imetlejate hulgas turistidest enam oma rahvast: tuldud oli perede viisi. Pinnewalas kedagi suurte loomade turjale ei lubatud, küll aga näitas teeäärne silt, kuhu sõita soovijad peaksid suunduma.

Meie läksime sõidu asemel vaatama ajurveda aias kasvavaid kaneeli-, pipra-, kakao-, sandli- ja teepuid ning ingverit. Üks nina ette seatud oks lõhnas ilm­eksimatult vanilje järele.

«Teie, eurooplased, lähete haiguse korral arsti juurde ja too kirjutab rohud. Need küll parandavad, aga ühtlasi laostavad tervist. Mõnda ravimit peate võtma surmani,» rääkis aiarohtude tutvustaja ja näitas paljude hulgas pudelikeses olevat kaneeliõli. «Kui mõni koht valutab, määrige sellega ja valu läheb üle.»

Leidus neid, kes kiidetud õlisid, kaneelikoort, safranit või muud kraami ostsid, ehkki pakutav kaup polnud odav.

Kaks tähtsat — kautšuk ja tee

Kui me poleks palganud kahe peale autot, võtmaks ette pikka teekonda Nuwara Eliyasse, oleks õige Sri Lanka jäänud niisama hästi kui nägemata.

Mõnikümmend kilomeetrit rannast eemal sattusime metsateele, kus puud olid reas nagu sõdurid. «Kautšuk. Need annavad igal hommikul piima,» seletas autojuht Nirosh ja peatas sõiduki teepeenral otse puud lüpsva naise kõrval.

Tõmmu naine tõmbas peitlitaolise riistaga tüvve triibu ning otsemaid hakkas piim jooksma. See on samasugune töö, nagu meie metsades teevad vaigutajad.

Nägime noori kautšukiistandusi ja neidki, kus tervel langil olid puudele põlled ümber seatud ja inimesed askeldasid nende vahel. Autojuht juhtis tähelepanu ka veokile, mis oli täis suuri piimanõusid meenutavaid anumaid. Nendes oligi piim — kautšukipiim, mis sõidutati Hanwella töötlemistehasesse.

Niipaljukest siis riigi ühest tähtsamast eksporttootest. Kaugemale turisti pilk ei ulatunud. Interneti abiga oleks ehk saanud lisada mõne arvu või protsendi.

Tee lookles ülespoole ja ennäe: palme ühtäkki enam polnudki. Nende asemel kõrgusid pilvede poole sihvakad eukalüptid ja pikkaokkalise männi salud, mida inimene on istutanud kõige kõrgematele kuplitele. Nägime mahagonipuid ja väikseid maarasid — puuhakatisi, mis peavad teeistanduse järskudel nõlvadel erosiooni vältima.

Nuwara Eliya muudavadki imeliseks kõrgetel küngastel ümber mäeharja siuglevad teepõõsaste read, mille vahel askeldavad teekorjajad paistavad maastikul täpikestena. Istandused võtavad enda alla tuhandeid hektareid.

Astusime ka ühte teemajja, et proovida kohapealset jooki. Piimaga tee oli väga maitsev ning maksis umbes sama palju kui meie kohv.

Tseiloni teed tunneb ja hindab kogu maailm. Suur lisaväärtus on turistile see, et umbes 2200 meetri kõrgustel mägedel laiuvad teeväljad pakuvad vapustavaid vaatepilte.

Peale tee, kautšuki ja maitseainete on Sri Lankal veel üks oluline eksportartikkel: kalliskivid. Paarile kaevandusele ja sealsetele saadustele saime heita põgusa pilgu.

Tähelepanekuid siit ja sealt

Küsitakse, missugused on singalid ja kas nägime ka tamileid.

Põhirahvus on singalid — tumedanahalised, väikest kasvu ja ilusa näoplaaniga. Kaunid on nii naised, mehed kui vanainimesed, lastest rääkimata. Nad on elurõõmsad ja iga hetk valmis suhtlema, ole ainult ise avatum.

Kui astud tänaval, kõnetab sind vaat et iga kümnes, et küsida, kust sa pärit oled. Ligi astunu on otsekohe valmis aitama sul leida kohvipoodi või papaialetti, aga juhatus maksab. Turistid tulid ju rahaga ja neil tuleb aidata sellest vabaneda.

Pealetükkivus oligi põhjus, miks astusin sisse ainult paari poodi. Panin tähele, et kollaka riisi kilo maksis 70 ja bensiiniliitri eest küsiti 151 ruupiat. Kui jagada summa kaheksaga, saab hinna enam-vähem kätte kroonides, ja 150-ga jagamine annab eurod. Kohaliku šokolaadi eest küsiti meie mõõdus hinda.

Meie hotelli ühes tiivas pakuti rohkete õlidega tehtavat ajurveda massaaži, tunni hind 2000 ruupiat, kuna aia taga saja meetri kaugusel osutati sama teenust 1000 ruupia eest. Ukraina proviisor proovis mõlemaid ning talle meeldis hotelli ilus ja suursugune teenindus.

Singal tahab võõrast tundma õppida ja on ka ise varmas vastama. «Kas teil lapsi on,» pärisin 33-aastaselt Niroshilt. «Ma pole abielus,» kostis ta. See vastus oli poissmehele tüüpiline.

Järelikult pole neil kombeks juhuslikust suhtest lapsi saada.

Paljud naised käivad nagu hindudki sarides ning osa mehi kannab pikka seelikut. Eriti pidavat vanadest rõivakommetest kinni tamilid. Nägime neid mägedes teeistanduste kandis: tegid oma tööd nagu kõik teisedki.

Praegu valitseb singalite ja tamilite vahel rahu, kuid eks seegi ole turisti pealiskaudne tähelepanek.

RIIK

Sri Lanka Demokraatlik Vabariik on olnud iseseisev 4. veebruarist 1948, 1972. aastani teati seda Tseiloni nime all.
• Pindala 65 610 ruutkilomeetrit.
• Rahvaarv 2010. aasta detsembris 21 128 700.
• Keeled on singali ja tamili ning raha on ruupia.
• President on Mahinda Rajapaksa.
Allikas: «Sakala»