RÄÄKIDES kevadeootusest, ei pea ma silmas loodust, vaid märksa tähtsamat ja ammu igatsetut: sooja, mis sulataks hangunud inimsuhted. Pole ju kellelegi teadmata, et meie (riigi)ametnikud ja pahatihti ka lihtkodanikud suhtuvad kaasinimestesse tõrjuvalt ja külmalt. Selle kohta on mul eelmisest nädalast kõnekas näide.
Mitut moodi kevadeootus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädal tagasi võtsin hommikul Pirital Selveri suurpoes stendilt päevalehe, et kaeda, kas mu kaastöö on avaldatud. Riiuli kõrval seistes lappasin lehte kõigest mõne sekundi, aga juba jõudis üks minust noorem mees mind nügides tigedalt turtsatada: «Minge eest! Ega siin ole mingi lugemislett!» Kohmasin vastu, et ta võiks olla kaaskodaniku vastu sõbralikum, see oleks kasulik tema endagi tervisele.
Olen ligi pool sajandit väldanud ajakirjaniku- ja poliitikutöös kogenud mõndagi, aga et nii tühisest asjast leitakse põhjus kaaskodanikule harja karata, seda on harva ette tulnud. Inimeses peab küdema palju sappi, kui see sel moel vallale prahvatab.
OLMEPINGETES tõstavad võõrandumine ja usaldamatus inimeste vahel sageli pead nähtava põhjuseta. Ajalehe «Videvik» toimetussegi tuleb eakate kirju, milles kurdetakse, et lood on hullud.
Nii mõnegi eest lubas tütre- või õepoeg kenasti hoolitseda, aidata kommunaalarveid tasuda ja katust paigata, nii et oli mõistlik kirjutada eluase noore inimese nimele. Nüüd on järeltulijad peavarju maha müünud ning soetanud kobeda pruugitud BMW.
Teisipäevane post tõi toimetusele kirja 82-aastaselt Valgamaa naiselt. Tal ei ole kellegagi kõnelda, peavari ei kuulu temale, lähim naaber on poolteise ning pood kuue kilomeetri kaugusel. Naist piinavad üksindus ja hirm.
Üksindusest saame mõistagi aru, aga hirm... Mille ees? Hirmu põhjus selgus haritud inimese loogilise sõnakasutusega pika kirja lõpuosas: naine kardab oma poega, kaugsõiduautojuhti, kes teda õnneks harva väisavat. Õnnetu ema ei karda üksnes kurje sõnu — poeg laskvat pahatihti käedki käiku.
Pole põhjust arvata, et eakat metsataluelanikku vaevavad luulud. Helistasime tema elukoha vallavalitsusse. Seal teati vana naist küll. Talle pakutavat võimalust kolida hooldekodusse, aga ta keeldub. Aeg-ajalt sõidutatakse teda invataksoga arsti juurde ja kauplusse. Mismoodi vanurit veel aidata?
Meil tuleb õppida kohtlema ligimesi inimväärselt. Miks soojade lapsepõlvemälestustega noored mehed oma ema ja isa vastu kunagi kätt ei tõsta? Meie suhetesse poleks vaja üksnes kevadet, vaid suisa igikestvat suvesoojust.