Poliitika keskendugu tulevikule

Urmas Suik Foto: Erakogu

HÄÄLI PÜÜDVAD poliitikud ja Eesti avaliku arvamuse kujundajad keeravad aeg-ajalt vindi üle. Viimane näide on minu poolteiseaastase lapselapse lemmiku, multika «Maša ja karu» süüdistamine salajases õõnestustegevuses. Selles olevat viisnurka näha olnud. No kuulge! USA õhujõudude lennukitel on kõigil viisnurgad – tõsi küll, mitte punased – peale maalitud.

Vabaerakonna verivärske juht Artur Talvik on leiutanud uue termini «vabakonservatism». Kas alternatiiv on aheldatud konservatism?

Viljandi linnapea on kuulutanud oma kritiseerijad mitterahvuslasteks. Mis tõug see peaks olema? Loodan väga, et lugupeetaval ei ole puhtatõulise rahvuslase hindamiseks instrumente ninajoone ja kolba mõõdistamiseks.

KURB ON VAADATA, kuidas mõni poliitik valimiste eel alati rahvusküsimuse päevakorrale kergitab. Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaat Kristen Michal tõotab võitlust vene keele ja Tallinna televisiooniga. EKRE arvab, et kodakondsuseta eestimaalased tuleb valimistel osalemisest kõrvaldada. Mina küsiksin, kas Narva saadetakse EKRE emissarid venekeelsetele õiget mõtlemist õpetama.

Eesti avaliku arvamuse kujundajatel on õnnestunud luua poolharitud vihane natsionalistlik matsikamp, kes internetikommentaarides valimatult teisitimõtlejaid materdab.

Muudatuse eesmärk on meile teada: võimalikult palju konkurente kõrvaldada. Samasugust praktikat harrastati möödunud sajandi kolmekümnendatel Natsi-Saksamaal. Seal otsustasid võimule pääsenud, et juudid tuleb lindpriiks kuulutada.

Kirjanik Jaak Urmet on Postimehes üllitanud erakordselt hea artikli pronkssõduri ja sinna lilli viivate inimeste teemal (vaata «Loone kaitseks. Ka mul oleks põhjust minna pronkssõduri juurde» – toimetus). See lugu peegeldab eestlaste ametlike hoiakute kujundamist laiemalt. Internetikommentaaride põhjal otsustades on hoiakukujundajate tegevuse tulemusena tekkinud vihkamise filosoofia.

OKUPEERIMISE JA vabastamise üle puhttehniliselt arutledes ongi ju nii, et 1941. aastal vabastasid natsid meid vanglast ministrikabinettidesse kolinud kommunistidest ja Venemaalt üle piiri tulnud kaltsakproletaarlasest riigipöörajatest. Edasi aastal 1944, kui natside rinne kõikjal rebenema hakkas, vabastasid Nõukogude väed, mille koosseisus oli arvestatav hulk Eesti Laskurkorpusesse kuuluvaid eestlasi, meid natsidest. Ja viimaseks: aastal 1991 vabastas rahvas Eesti uue etnose, niinimetatud nõukogude rahvuse ülesehitajatest. Seekord õnneks veretult.

Muide, Soomes oli termin «neuvostoliitolaiset» rahvasuus kasutusel.

See, et pärast natside minemaajamist Vene tankid siia jäid, on loomulikult tõsi, ja et nad siin üsna metsalise kombel käitusid, vastab samuti tõele. Ka on tõsi, et natsid pidasid eestlasi poolaarialaseks. Nende tegevus oli meil märksa pehmem võrreldes sellega, mida nad saatsid korda slaavlaste aladel. Ehk oli see omakandimehe Alfred Rosenbergi onupojapoliitika?

Natside vägivald juutide ja slaavlaste kallal oli masendav. Et venelased Natsi-Saksamaa hävingut oma võiduks peavad, on igati mõistetav. Venelastele on Teise maailmasõja võidu mälestusmärgid tõepoolest tähtsad, et mitte öelda pühad, ja neile pööratakse tähelepanu. Väljaspool Venemaad tundub pärast Nõukogude Liidu lagunemist piiri taha jäänud venelastel sellel tegevusel juures olevat ka kerge protesti hõng. Midagi säärast, kui eestlastele oli Kuperjanovi haua austamine nõukogude ajal.

Tänapäeval Eestis Vabadussõja mälestusmärkide üldrahvalikku suurehulgalist austamist märgata ei ole. Mis puudutab mälestuse jäädvustamist, siis Teise maailmasõja mälestuseks poodiumile tõstetud tanke on ka Lääne-Euroopas. Mina olen vähemalt ühte Prantsusmaal Avranchesis näinud – kindral Pattoni tanki selle linna keskväljakul.

NAGU PALJUDEL Eesti elanikel, on ka minul Teise maailmasõja ja sellele järgnenud ajaga eriline suhe. Kuulun nende hulka, kelle isa sõja käigus hukkus ja kelle vanavanemad hiljem Siberisse küüditati.

Tolleaegsete naabrite kirjelduste kohaselt lasid mu isa maha Läti kommunistid, kes pealetungivate Saksa vägede eest põgenesid. Saatuse tahtel on juhtunud nii, et ma isegi enam-vähem tean, missugune grupeering seda tegi.

Liikusin nimelt nõukogude ajal oma töö tõttu palju Baltikumis ringi. Kord viis mu Jelgava kolleeg ja hea sõber Harris mind sealse põllumajandusülikooliga tutvuma. Ringkäigu ajal nägin akadeemia fuajee seinal selle ülikooli esimese nõukogudeaegse rektori lahinguteed. Läks täpselt mu isa hukkumise ajal minu kodukülast Oorgust läbi...

Mõni on mulle ette heitnud, et kuidas ma lätlastega nii sõbralikult läbi käin, teades, et nad mu isa tapsid. Minu arusaamist mööda ei kuulu aga veritasu meie kultuuriruumi.

ERINEVALT PALJUDEST Nõukogude impeeriumi kuulunud saatusekaaslastest ehk teistest iseseisvunud liiduvabariikidest ei ole Eestis ühelgi rühmitusel õnnestunud väga suuri meeleavaldusi rahvuslikul pinnal provotseerida. Meenuvad internatside katsed Narvas autonoomiat kehtestada, Lihula natsimonumendi püstitamise plaan ja pronkssõduri kõrvaldamine. Viimati mainitu osutus üsna karmiks. Nagu ütles tollane peaminister Andrus Ansip: «Me näitasime, kes on majas peremees.» Tallinna kesklinn sai üsna kõvasti kannatada. Üks Vene kodanikust hukkunu – õnneks ainuke – mürgitab seniajani Eesti-Vene suhteid.

Eesti tuleviku tagatis on Euroopa Liit. Ebastabiilne Euroopa Liit sünnitab ebastabiilsust ka siin maanurgas. Seepärast oleks Brüsselis aeg keskenduda oma probleemide ahendamisele. Euroopa Liit topib vägisi raha sisse endiste Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia territooriumil tekkinud korrumpeerunud moodustistesse. Oleks hea teada, kui palju on Ukraina väljaostmine nüüdseks Euroopa Liidule, sealhulgas meile, maksma läinud. Kosovos ehitavad saudid kuuldavasti vahhabistlikku šariaadiriiki. Loodetavasti õnnestub president Putinil sama Tšetseenias vältida. Millist kasu selline ebastabiilsete moodustiste poputamine meie rahvale toob?

EESTI AVALIKU arvamuse kujundajatel on õnnestunud luua poolharitud vihane natsionalistlik matsikamp, kes internetikommentaarides valimatult teisitimõtlejaid materdab. Rahvusküsimust ekspluateeritakse isikliku valimisedu nimel mõlemalt poolt. Iga väiksemgi katse luua idasuunalisi kontakte, nagu ka USA poliitika arvustamine, tembeldatakse reetmiseks. Suurim sõimusõna tänapäeva leksikas tundub olevat «kremlimeelsus».

Ehk lõpetaks mineviku hala põhjal viha õhutamise ja häälte kerjamise? Jätkem kivid ja monumendid rahule. Ehk tasub õppust võtta äsja lahkunud Soome presidendi Mauno Koivisto lausest «Ystävat kannattaa olla läheltä, viholliset kaukaa» («Lähedal olles tasub olla sõbrad, kaugel olles vaenlased» – toimetus).