Elav õpe murendab orjapõlve mentaliteeti

Parim võimalus tunnetada ajaloohõngu on proovida muistseid aegu omal nahal. Foto: Lauri Kulpsoo/ Postimees

Mittetulundusühingu Kalevite Kange Rahvas juhatuse liige Mati Nuut ei saa aru, miks ajalooõpikutes ei käsitleta Eesti ajaloo ääretult põnevat etappi, viikingiaega. 

«Mütofesti» peakorraldajana tuntuks saanud Mati Nuut leiab, et eesti rahvas teab oma ajaloost liiga vähe ning iseäranis napid on teadmised ristiusueelsesse aega jäävast perioodist.

Orjapõlve müüt

Mati Nuut rõhutab, et XI sajandi lõppu ja XII sajandi algusesse dateeritavad aardeleiud on meil tegelikult rikkalikumad kui teistes Läänemere-äärsetes riikides.

«Usume pimesi ja kriitikavabalt meie ajaloo kohta ettesöödetud väärkujutelmi, nagu 700-aastase orjapõlve juttu ja Jüriöö ülestõusu mustvalget kuvandit,» on Nuut otsekohene. «Ajalooõpikute põhjal võib jääda mulje, nagu poleks muinasaja kohta midagi teada. Räägitakse küll Lembitust, aga mis oli varem? Enne teda näikse olevat lihtsalt hall udu.»

«Vähe sellest et rahvas ei tunne oma ajalugu — eestlased armastavad halada mingist 700-aastasest orjapõlvest, mida tegelikult ei olnud,» võtab mineviku uurija tuld. On näha, et see teema on tal tõesti südamel. «Seda on tambitud ajudesse nii tsaarivõimu kui esimese vabariigi ajal, nii et suhtume sellesse täiesti kriitikavabalt.»

Nuut teeb pausi, vaatab ajakirjanikule otsa ja ütleb kergelt muiates, et kuigi võib jääda mulje, nagu ajaks üks habemega mees mingit jama, räägib viimasel ajal sama juttu ka hulk ajaloolasi.

«Miks 700-aastase orjapõlve müüt üldse tekkis?» küsib Mati Nuut ja vastab ise: «Ärkamisajal pidi Jakobsoni ja teiste kõnemeeste tekstide teravik olema kesk- ehk tsaarivõimu sunnil suunatud sakste vastu. Seda enam, et baltisaksa aadlikest olid paljud tegelikult eesti juurtega.»

Uute avastuste poole

Mati Nuut ja tema mõttekaaslased kaitsevad seisukohta, et Eesti viikingiaja tundmaõppimine on lõbus ja mitmekülgne seiklus, mis viib mööda seni käimata radu uute avastuste poole. Parima viisi midagi tundma õppida pakub vahetu kogemus, mis saadakse rollimängu ja ajaloo taaskehastamise kaudu.

«Tahame juhtida Viljandimaa koolide ja noorsootöötajate tähelepanu elavale ajalooõppele,» räägib Nuut. «Sellel on muide ka praktiline väljund. Huvitav, kui palju sisemajanduse koguprodukti Eestil juures oleks, kui siin kasutataks ajalugu sama intensiivselt nagu Skandinaavia maades. Seal on üle kahesaja viikingi teemapargi, meil pole ühtegi!»

Ajaloo uurija lisab mornilt, et kui Skandinaavias võeti sihiks viikingiaeg, siis Eestis hakati umbes samal ajal leppima tõdemusega, et olime orjarahvas.

«Meil tuleb orjapõlve nõnda 300 aastat rohkem kui neegritel,» räägib Nuut kibedalt. «Ilmselgelt on tobe niimoodi karjuda. Miks seda peab üldse tegema? Ajaloovõhiklus toob kaasa selle, et me ei oska ajalugu vääristada.»

Jalgratast pole muidugi tarvis uuesti leiutada. Elav ajalooõpe võeti läinud sajandi üheksakümnendate aastate algul näiteks Inglismaa koolide õppekavva ning selle patroon oli Margaret Thatcher.

«Kui ajalugu ei teata, siis ei osata seda kultuuris väärtustada,» kinnitab Nuut. Ta ütleb end alati muigavat, lugedes mõnest turismibrošüürist, nagu avastanuksid Viljandi hea asukoha saksa kaupmehed. «See juhtus hulga varem: siit läks läbi üks viikingite idatee haru.»

Adrenaliin ja hasart

Mati Nuut teab oma kogemustest, et elav ajalooõpe on hariv ja põnev meelelahutus, millest lähtuv adrenaliin ja hasart muudavad õpingutega kaasneva vaeva olematuks. Õppetunde on antud ka õige mitmes Viljandimaa koolis. Teemaga saadakse kontakt narratiivi kaudu.  

«Räägime lugu vägevat, mis kõlavam kui muinasjutt, sest ta päriselu on,» deklameerib Nuut. «See läheb korda nii täiskasvanule kui lapsele ning mängib hingekeeltel. Rahva hinges valitsevat tühjust tuleb täita.»

Kuidas selline õpetamisviis koolides vastu võetakse? Eks lapsed ole nagu lapsed ikka: tüdrukutel on silmad värvitud või küütlevad küüned vikerkaarevärvides.

Algul üritatakse küll vahele kihistada, kuid läheb minutit viisteist ja juba kuulatakse, suu ammuli.

«See on tore!» rõõmustab Nuut. «Loengule järgnevad mängud. Juhime lapsed viikingimaailma. Kirsiks tordil või tordiks näkku — kuidas soovite — korraldame lahingu. Mõõkadega võideldes tekkivast laksust piisab, et noored tahaksid seda ikka ja jälle proovida.»

Mati Nuut nendib, et ükski ajalooõpetaja ei ole seni öelnud: «Oot-oot, õpikus on ju teistmoodi.»

«Pigem ei usu nemadki 700-aastast orjapõlve,» lisab ta.

Möödunud aastal sai Eestis elavast ajalootunnist osa 52 kooli. Koolitused tehti ka ligi poolesajale firmale, sealhulgas mitmele suuremale ajalehele.

Vahetu side

Viljandi pakub oma asendi ning looduslike iseärasuste tõttu ammendamatuid võimalusi elava ajalooõppe ärakasutamiseks.

«Mis siit kõik läbi on käinud!» ei varja Mati Nuut vaimustust. «Kultuuriturismi võimaldab edendada hulk kihistusi, mis ootavad lahtikaevamist. Ajaloo, looduse ja pinnavormide varal saab pakkuda turistidele midagi, mis lähtub meie endi minevikust. Et seda kõike teha, on kummatigi vaja ajalugu tunda.»

Nuudile ei anna kuidagi rahu, et XIX sajandil tekitatud rahvuslik identiteet on paisanud meile näkku hulga kujutelmi, mis teevad eestlastest kaotajad.

«Võib jääda mulje, nagu oleks meist pidevalt teerulliga üle sõidetud, ehkki teise nurga alt vaadates saab asju hoopis teisiti tõlgendada,» räägib ta.  

Mati Nuut loodab, et kunagi vaadatakse praegusele ajalookäsitlusele tagasi umbes samasuguse pilguga kui praegu Stalini-aegsetele ajalooõpikutele.

«Rahvuslikku eneseuhkust ei tule taastada kellegi arvelt, vaid ajaloole endale tuginedes,» on ta veendunud. «Kõik on põhjendamise küsimus. Seda arusaamatum tundub tõlgendada ajalugu seniajani nii negativistlikult.»

Juurdunud seisukohti on teadagi raske muuta. Ajaloo taaskehastajad panevad selga käsitsi tehtud muinasaja riided ning proovivad süüvida tollesse perioodi nii põhjalikult kui võimalik. Nõnda tekib vahetu side ajalooga.

Mati Nuut ja tema võitluskaaslased on teinud seda aastaid, proovides ise järele ning vaadates kõrvalt, kui sügavalt mõjub see teistele.

«Järeldus on ainult üks: rahvas vajab seda,» kinnitab Nuut. «Muidugi võib tunduda, et tegeleme üsna hullu projektiga, ning küsida, kellel on vaja muuta eestlase identiteeditunnet. Seda on vaja meil endil. Orjapõlve mentaliteet tuleb välja tahuda.»

KLUBI

Kalevite Kange Rahvas uurib muinasaegset olmet, nii tavaelulist kui sõjalist.
• Kaks korda aastas korraldab ta oma liikmetele matka muinasaega. Kaasas tarvilik kraam, viibivad laagrilised paar päeva ürglooduses, õppides muistset laagrielu ja looduses toimetulekut.
• Peale siseürituste peab klubi ka avalikke üritusi. Suurimad ja tuntuimad on Muistse Maailma pidu elik «Mütofest» ja lahingrollimäng «Jüriöö ülestõus».
• Koostöös Jõgevamaa ja Eesti metsaseltsi ning rollimängu ja ajaloo taaskehastuse organisatsioonidega aitab klubi luua Jõgevamaal Kassinurme mägedes Kassinurme Muinasmaa teemaparki.
• Tänavu astub Kalevite Kange Rahvas üles Viljandi hansapäevadel. Tema korraldatavas elava ajaloo laagris saab näha muistseid sõdalasi ja muusikuid, käsitöölisi ja muid põnevaid tegelasi.
Allikas: http://www.kkr.muinasmaa.ee