Keskkonnaministeeriumis küpsev uue jahiseaduse eelnõu lubab teha maaomanikest oma kinnistu peremehed ka küttimist puudutavates küsimustes. Jahimeeste arvates lõhuks see aga praeguse kontrollsüsteemi ja annaks otsustusõiguse inimestele, kel pole vajalikke teadmisi.
Kõnealune eelnõu on jahimehi nörritanud möödunud aastast saadik, kui selle sisu teatavaks sai. Mõni suurt vastuseisu põhjustanud punkt on vahepeal küll kõrvaldatud, kuid hulga Eesti jahimeeste seltsi (EJS) ja siseministeeriumi parandusettepanekuid on keskkonnaministeerium seni arvestamata jätnud.
Tõik, et eelnõu pole veel riigikokkugi jõudnud, ei lohuta kõiki kütte. Osa arvab, et lugemiste vahepeal võidakse sellesse jahimeeste huve riivavaid punkte hoopis juurde kirjutada.
Maaomanik ja jahimees
Enim tekitavad lahkhelisid maaomanike õigused, mis ongi uue seaduse kirjutamise peamine ajend. Nimelt võimaldab praegu kehtiv jahiseadus maaomanikel seada küll tingimusi, mismoodi tema kinnistul loomi taga ajada tohib, aga kui kohalik jahiselts nendega nõus ei ole, jääb peremehel üle ainult küttimine sootuks keelata. Sellisel juhul ei ole paraku kedagi, kes metssead taluniku põllust või põdrad haavanoorendikust eemal hoiaks.
Eesti jahimaad on jagatud vähemalt 5000-hektaristeks piirkondadeks, mille haldamisega tegelevad jahiseltsid. Erinevalt praegusest seadusest lubab eelnõu maaomanikel jahipiirkonna kasutaja välja vahetada, kui selle poolt on vähemalt kahe kolmandiku maade peremehed.
Et sadu väikeste kinnistute omanikke sellisele koosmeelele viia, peaksid jahimehed ilmselt hakkama saama väga suurte sigadustega. Ent nagu hoiatab EJS keskkonnaministeeriumile saadetud vaides, suudaksid suurmaaomanikud, näiteks riigimetsa majandamise keskus (RMK) või mõni kinnisvarafirma, hakata jahipidamise õigust omatahtsi määrama üsna lihtsalt.
Ministeerium pareerib väitega, et maaomanike huvidest möödaminek riivab nende õigusi ja soodustab olukorda, et paljud keelavad küttimise sootuks. Võimalus jahipiirkonna kasutaja välja vahetada annab omanikule senisest parema hoova, nõudmaks maa kasutamise eest raha ja leppimaks kokku ulukikahjude hüvitamise tingimustes.
Eelnõu järgi võib peremees ka ise oma maal jahti korraldada ning anda või müüa küttimisõigust edasi. Seega tekib tal võimalus jahi pealt teenida.
«Maaomanik investeerib teedesse, metsa, sihtidesse ja põldudesse, aga kasu saab see, kes poest püssi ostis,» peab eelnõu autor, keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Egon Niittee praegust olukorda absurdseks.
Niittee, kes kuulub muide Nuia jahiseltsi ridadesse, toob Euroopast hulga näiteid, kui tulus äri jaht võib olla. Taanis ei olevat metsaomanike tähtsaim tuluallikas sugugi puit, vaid just nimelt küttimine.
Eestis on lood siiski mõnevõrra teised. «Siin ei ole võimalik selle pealt teenida!» kinnitab Paistu jahiseltsi esimees Enno Nikker tuliselt. Tema väidet tõendab ilmekalt RMK otsus 1. märtsist jahiteenuse pakkumine lõpetada. Põhjus on proosaline: see ei tasunud end ära.
«Kui äri ei õnnestunud isegi RMK-l, kelle käes olid parimad jahimaad, kuidas peaksid siis teised hakkama saama?» imestab Nikker.
Maaomanik ja teadmised
Muidugi ei saaks maaomanik ka uue seaduse alusel jahti pidada piiranguteta. Suurkiskjate küttimine jääb ikka täiel määral riigi kontrolli alla. Suurulukite laskmise lubasid hakkaks välja andma jahipiirkonna kasutaja, lähtudes küttimismahust, mille ta ise arvukuse alusel määrab. Sisuliselt toimib sama süsteem ka praegu, ehkki formaalselt kinnitab jahimeeste väljapakutud kvoodid keskkonnaamet.
Väikeulukite küttimist võib liigi kaitseks piirata ainult riik. Tõsi, ka kohaliku jahiseltsi esimees peab maaomanikule või tolle volitatud isikule väikeulukijahiks küll loa andma. Ent rõhk on sõnal «peab»: sisuliselt ei ole loa väljastamisest võimalik keelduda, sest selle eest on ette nähtud 6400-eurone trahv.
Õigus isiklikul kinnistul küttida ei vabasta maaomanikku kõigile jahimeestele kehtivatest kohustustest. Talunik, kes tahab kanu varastava rebase maha lasta, peab soetama nii relvaloa, jahiloa kui jahitunnistuse.
Egon Niittee hinnangul on nimetatud dokumentide saamiseks vajalikest eksamitest küllalt, tagamaks, et maaomanikul on väikeuluki jahi korraldamiseks piisavalt teadmisi. Jahimeeste selts seevastu leiab, et kui iga peremees oma maal ise küttimist organiseerib, võib mõne loomaliigi elu minna liiga kibedaks ning suureneb salaküttimise oht.
«Pole võimalik, et iga maaomanik tunneks ulukibioloogiat, ulukipopulatsioonide haldamist, haiguste tõrjumist, relvade hoidmise ja käsitsemise tingimusi ning muud niisugust,» tõdeb selts ministeeriumile saadetud vaides.
Kütte teeb murelikuks veel mitu eelnõusse kirjutatud seadusepügalat. Ja ärevil pole üksnes nemad: näiteks summutite kasutuselevõtule on vastuseisu avaldanud ka siseministeerium, sest see võib soodustada salaküttimist ja vähendada turvalisust.
Eelnõu koostaja peab nimetatud hirme põhjendamatuks, sest lasketiirus on juba praegu lubatud summuteid kasutada ja neid võib osta jahipoodidest.
«Salaküttidel on need niikuinii püssi otsas,» nendib Egon Niittee. «Ohutuses pole paugul tähtsust, sest turvalisus tuleb tagada enne lasku. Summuti pealegi ainult vähendab heli ega kaota seda täielikult.»
Peaspetsialisti sõnul on selle teema puhul jäme ots siiski siseministeeriumi käes, sest summutiga jahi lubamiseks tuleks muuta relvaseadust. Ta vihjab, et ka mõte kaotada kohustuslikud suuruluki laskekatsed võib teostamata jääda, kui jahimeeste selts sellele kaljukindlalt vastu seisab. Eelnõu põhimõttes ehk maaomanike õiguste ja teenimisvõimaluste suurendamises ei ilmuta Niittee siiski mingeid järeleandmise märke.
Raha ja jahimees
Kütid kardavad, et soov tulu saada paneb maaomanikke ulukeid lisasöödaga nuumama ja seetõttu suurenevad nende tekitatavad kahjustused. Teiseks valmistab jahimeestele muret, kuidas mõjub muudatus nende rahakotile.
Praegu maksavad seltsid riigile jahimaa kasutamise eest. Näiteks Paistu organisatsioonil tuleb tasuda aastas hektari eest umbes 0.1 eurot ja samas suurusjärgus on summad enamasti ka teistel.
Eelnõu asendaks riikliku maakasutustasu jahimehe aastamaksuga. Ühtlasi peaksid jahiseltsid hakkama renti maksma maaomanikele ja see hind kardetakse kujunevat kümme korda kallimaks. Nimelt räägitakse küttide seas, et RMK kavatseb küsida iga hektari pealt ühe euro ja tõenäoliselt võtavad eraomanikud sellest hinnast eeskuju.
Tegelikult seab eelnõu riigimaa omanikule ette 0.5-eurose rendi ülemmäära, et hoida harrastust liiga kalliks minemast. Ent see võib ikkagi tähendada viiekordset hinnatõusu, mis käiks paljudele pensionärist jahimeestele üle jõu.
Viljandimaa talupidajate liidu tegevjuht Peeter Lääne, kes vaatab teemat nii maaomaniku kui jahimehe rollist, tõdeb, et ehkki maaomanikele oleks tõepoolest vaja senisest rohkem soodustusi ja kaitset, on praegune seaduseprojekt liiga omanikekeskne.
«Eelnõu ei arvesta, et jahikulud on niigi suured,» ütleb ta. «Kui see läbi läheb, siis jaksavad ainult linnamehed metsas käia.»
Lääne arvates võiks küttimisest kujuneda oluline sissetulekuallikas ainult siis, kui maaomanikud hakkaksid tegelema välismaalastele mõeldud jahiturismiga, sest kohalikud suuri summasid välja käia ei suuda.
«Kindlasti soodustab uus seadus kommertsalustele üleminekut ja jahiturismi kasvu,» lausub Egon Niittee. «Jahiturism toimib juba täna, aga sissetulek ei lähe maaomanikule, vaid nõukogude ajal moodustatud jahiseltsile.»
Ministeeriumi hinnangul oleks Eestile ideaalne Skandinaavia mudel, kus äri ei domineeri nii palju kui Kesk-Euroopas. «Kommertsis iseenesest ei ole midagi halba,» leiab Niittee.
ARVAMUS
ENNO
NIKKER,
Paistu
jahiseltsi esimees
Kõigi maaomanike huvisid rahuldada on juba praegu võimatu. Üks ütleb, et metskitsi ei tohi mingil juhul lasta, sest nad on nii ilusad. Teine kurjustab, miks kitsed ikka veel ringi jooksevad: tal on kõik noorendikud ära näritud. Kui kõik talunikud hakkavad ise oma maal jahipidamist reguleerima, siis oleks see, nagu istuks riigikogus 101 Leo Kunnast. Kuidas niisugune süsteem töötab?