Neljajalgsed tundsid end Viljandis nagu kodus, kuid loomaaiast siiski asja ei saanud

1981. aasta on küll üsna kauge minevik, kuid sigu tollal Viljandis siiski enam ei kasvatatud. See fotole jäänud rõngassaba oli pärit Ekseko seakombinaadi veokist, kust ta oma liigikaaslastega plehku pani ning, nagu kohalikud selgelt mäletavad, sihikindlalt parteikomitee poole tõttas. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Viljandi lossimägede veerel juba paar nädalat rohtu krõmpsutanud lambakarja on väga vahva vaadata. Ühtlasi tuletab see meelde aega, mil loomad olid linnas hoopis tavalisemad kui praegu.

Sajandite eest ei olnud kariloomad inimestele mitte ainult toiduks, sõiduks ja tööks, vaid nendega jagati ka eluruume ja emotsioone. Nad olid inimeste kaaslased ja sageli sõbradki.

Eesti territooriumilt on selle kohta säilinud vähe kinnitusmaterjali, kuid pole põhjust arvata, et meie inimeste ja loomade suhted erinesid palju paarisaja aasta taguse Euroopa omadest. Seal elasid lehmad ja hobused omanikega kõrvuti. Mõnikord lõigati lauda ja maja vahelisse seina suured augud, et loom saaks näha seda, mis sünnib toas, ja inimesed saaksid omakorda nendega juttu puhuda.