Milline tuleb Valuoja kooli hoone?

Ülo Stöör Foto: Peeter Kümmel / Sakala

VÕTAN taas vaadelda Valuoja-äärse koolihoone — võistlusel väljavalitud projektide avalikku arutelu pole millegipärast korraldatud.

Raekojas vahetuvad linna juhtivad ametnikud. Need, kes ära lähevad, ütlevad tulevikus, et vaadatagu kalendrisse: kui anti ehitusluba, siis mind enam ametis ei olnud. Nende mantlipärijad väidavad vastu: kui mina tööle tulin, oli juba kõik otsustatud ja mis mul muud üle jäi kui projekteerimist pealt vaadata ning väljastada ühel päeval ehitusluba.

Tegelikult tuleb silmas pidada, et kuni seda luba pole antud, ei ole midagi otsustatud.

VALUOJA kooli hoone valmis aastal 1928. Arhitektid Erich von Wolffeldt, Aleksander Nürn­berg ja Tõnis Mihkelson olid kavandanud sellele kaks sümmeetriliselt paiknevat külgtiiba, ent vasakpoolne jäi ehitamata. 1966. aasta sügisel valminud juurdeehitis oli tol ajal küll moodne, kuid ei sobinud maja stiili ja kompositsiooniga.

Nüüd lõhutakse juurdeehitis maha. Kui see lammutatakse, tuleks taastada autorite esialgne mõte ning ehitada hoonele vasakpoolne sümmeetriline tiibhoone. Nõnda saab maja tasakaalustatud fassaadi ja mahu. Alles siis võib lisada uue «moodsa juurdeehitise» — olgu siis peahoonega kokku või sellest lahku.

TEEME õpetliku põike ajalukku. Vanemuise teatri esialgne hoone ehitati aastatel 1905-1906. See oli Tartu kaunimaid juugendstiilis ehitisi ning eestlaste rahvuslik uhkus.

Maja sai sõja ajal tulekahjus kannatada, ent varemed olid taastamiskõlblikud. Ometi otsustati need lammutada ja ehitada samasse asukohta uus hoone. See valmis mitmes järgus aastatel 1967—1970.

Endla teatri ehitamine algas võistlusega 1908. aastal ning maja sai valmis aastal 1911. See oli Pärnus üks kaunimaid juugendstiilis ehitisi, mis põles samuti sõja ajal ning lammutati hiljem.

Uus maja otsustati ehitada sootuks teise kohta. Teater valmis 1967. aastal.

Estonia ehitamine algas võistlusega 1908. aastal ja maja valmis aastatel 1911—1913. See oli Tallinna silmapaistvamaid ehitisi, rahvuslik uhkus ja tähtsate riiklike koosolekute korraldamise koht.

Hoone põles sõja ajal, aga otsustati lammutamise asemel taastada. Arhitekt Alar Kotli koostas projekti ning ühtlasi laiendati hoonet põhjaküljel kogu pikkuses. Taastatud hoone sai vanast 1,4 korda mahukam ning avati 1946. aastal.

Võrdleme kolme maja saatust. Estonia rekonstrueerimine käis kooskõlas vana hoone stiili ja kompositsiooni põhimõtetega ning hoone sai valmis paari aastaga.

Teised teatrid võisid etendusi alustada alles veerand sajandit hiljem.

Tuletame meelde ka praeguse Ugala projekteerimist ja ehitamist.

1969. aastal kuulutati välja uue teatrihoone projektide võistlus.

Ajalehes «Tee Kommunismile» 1970. aasta 1. jaanuaril ilmunud artiklist saame teada selle tulemused. Tsiteerin:  «ENSV Kultuuriministeerium ja ENSV Arhitektide  Liit  korraldasid lahtise võistluse teatrile «Ugala» uue, parima arhitektuurse lahenduse saamiseks. Laekus 11 tööd.

Žürii koosseis oli: A. Laus, M. Port, K. Luts, V. Markus, A.Sats, A. Haas, P. Tarvas, H. Oruvee, M. Meelak, H. Kalmet ja I. Puumets.

Vajaliku tasemega tööde puudumise tõttu otsustati jätta esimene preemia välja andmata. Välja anti kolm teist, kaks kolmandat ja üks ergutuspreemia.

Teise preemia vääriliseks tunnistati arhitekt Henno Sepmann, arhitektid Irina Luhtein (1971. aastast Raud — Ülo Söör) ja Inga Ring (1974. aastast Orav) ning Maie ja Loomet Raudsepp.

Kolmanda preemia said arhitektid Raine Karp ja Toivo Kallas ning Udo Ivask, Maret Tääker ja Helve Treisalt (abielus Udam).

Ergutuspreemia sai arhitekt Lorenz Haljak.

Žürii märkis, et vaatamata mõningatele puudustele täitis võistlus oma ülesande: saadi väärtuslikku materjali uue teatrihoone projekteerimiseks.

«Ugala» hoone asupaigaks on määratud Vaksali tänava ja Reinu tee vaheline maa-ala Valuoja tiigi ääres. Võistlustööd pannakse välja teatri 50. aastapäeva tähistamise ajal. Korraldatakse ka avalik arutelu.

Teatrihoone tegelikku projekteerimist alustab RPI «Eesti Projekt» käesoleva aasta algul.»

UGALA projektide arutelust võtsid osa minister, žürii liikmed ja rajooni juhtivad töötajad. Autoreile tehti ettepanek täiustada oma töid, lähtudes teatri soovidest, ja võistelda veel teiseski voorus.

Teise vooru kohta mul ülevaade puudub, ent kolmandas osales ainult kaks võistkonda: arhitektid Raine Karp ja Toivo Kallas ning Irina Luhtein ja Inga Ring.

Kolmas voor lõppes ehituskomitee esimehe insener Endel Paalmanni otsusega, et teatri projekteerivad Luhthein ja Ring.

RPI-s Eesti Projekt said projekti kaasautoriteks aastatel 1972—1981 arhitekt Kalju Luts, sisearhitekt Mait Summatavet ja insener Rein Välba.

PEAN tõe huvides lisama, et uue maja kavandamine sai võimalikuks ainult tänu Aleksander Satsile.

Tema lavastas aastal 1967 näidendi «Mürgi perenaine», mis pälvis üleliidulisel teatrifestivalil teise koha. Akadeemiliste ja ordenitega autasustatute seas torkas silma üks, mis ei asunud isegi vabariigi pealinnas, vaid rajoonikeskuses.

«Mis teater see üldse on?» küsis NSV Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva. Eesti NSV kultuuriminister Albert Laos kurtis temale Ugala kurba olukorda. Furtseva vastanud: «Kui sellel teatril ei ole isegi maja, siis mine ja ehita! Kas sa mees ei olegi?»

Albert Laos tuli Viljandisse ja rääkis selle loo. Alles siis saime kõnelda Ugala uuest asukohast.

Nurgakivi pandi 5. detsembril 1975, maja avati 29. detsembril 1981.

EELNEVAST kerkib lihtne küsimus. Nõukogude ajal suvatses minister sõita Viljandisse ja võtta osa teatrihoone projekti arutelust, milles osalesid Viljandi tolle aja juhtivad töötajad ning ametimehed ja teiste linnade arhitektid.

Mis on aastatega muutunud? Miks on asjad nüüd teisiti? Kas keegi ei tunne huvi uue hoone vastu, mida saame tulevikus vaadelda teatri rõdult. Ei saa öelda, et meil puuduksid kogemustega arhitektid ja koolijuhid.

Miks volikogu esimees ja uus linnapea ei kutsu kokku avalikku arutelu, et ühiselt arutada kesklinna ilmet kujundava Valuoja uue koolihoone projekteerimist.

Veel on aega seda teha, ent mitte lõputult. Kiirustagem!